Sünne  meelespea ja igati huvitavat lugemist.


Mis me oleme


Inimkonnal ja Inglitel on palju ühist. Tegelikult on meie sarnasus palju suurem, kui meie erinevused. Meie suurim sarnasus on olemasolu küsimus. Selle eesmärk on kolmekordne.

Looja-Isa teenimine.
Igavese poja teenimine.
Üksteise teenimine.

Tähelepanuvääriv on, et siit puudub Eneseteenimine.
See puuduv element täidab otstarvet, et rajada seda, mida inglid üldiselt "on" ja mida inimkond püüab saavutada, et olla - Armastav, Salliv ja Kaastundev. Need kolm kõrgemat emotsionaalset aspekti on hinge funktsioonid, kuna ükski kõrgem emotsioon ei ole võimalik muidu, kui ainult läbi hinge.

Armastus on anda teistele ilma tasu ootamata, väljaarvatud andmise rõõm. Inimene, kes ütleb: "Ma armastan sind, KUI" ei ome vähimatki arusaamist sellest, mis see sõna või olek tähendab. Ta kaupleb kaupmehe kombel, kes ostab ja müüb kaupa. Armastus ei ole müümine. See on andmine.

On kurb märkida, et paljud suhted meeste ja naiste vahel põhinevad sellistel tehingutel. Peab ka ütlema, et see on peamine põhjus, miks paljud abielud purunevad. Armastus on midagi, mis te "OLETE", mitte miski, mille üle te kauplete. Siiski, peab arvestama, et nagu lapsed me õpime oma vanemate eeskuju järgides. Kui nad inimesi ei armasta, kuidas siis saame meie õppida seda, mida nad ei suuda õpetada?

Armastama õppimine on nagu iga muu oskus. Esialgu tundub see ületamatu raskusena. Ma olen näinud paljusid Uue Aja moodi ringi jooksmas ja ütlemas "ma armastan sind" teistele kuni selleni, et sõnad on kulunud ja tähenduseta. Armastust ei saa leida seda öeldes. Küsige ükskõik milliselt lapselt, kellele on liiga tehtud. Kas ta usub "ma armastan sind" ütlust, kui teda lüüakse? Ei, ta usub tegu. Kui tegu ja sõna ei ole sama, usub laps seda, mida ta näeb tehtavat, mitte seda, mida silmakirjalikult pakutakse. Kui sõna ja tegu on samad, siis teenitakse, et kinnitada ja suurendada antud ja vastuvõetud armastuse tunnet. See ei ole, mida sa ütled, see on, mida sa teed.

Et teha esimesi samme armastuse õppimisel, pakun ma järgneva lihtsa harjutuse. Tee kolm heategu päevas kellelegi, kellelt sul pole midagi saada ja tee nii iga päev. See ei pea olema midagi suurt ja võib olla lihtsalt näiteks prügi üleskorjamine või ukse avamine. Kõigi juhudel peavad aga teod olema sellised, kus sa midagi vastu ei saa, väljaarvatud lihtne "tänan" inimeselt, kellele sa selle heateo tegid.

See ei nõua raha. See ei ole mitte kakskümmend dollarit, antud heategevuseks. See ei nõua ka rumalusse laskumist, andes ära asju, mida sa ei saa enesele lubada ära anda. See nõuab ainult, et sa annad end kaasinimese tasuta teenimisele.

Küsi eneselt: "Kas mu elu on täidetud?" Enamus ütleb ei. Kui sinu emotsionaalne tühjus ei ole täidetud mingi rõõmsaga, kas sa saad siis süüdistada kedagi teist peale iseenda? Muidugi, need, kes keelduvad oma tegude eest vastutamast, leiavad alati inimesi, keda süüdistada. Kuid lõpuks on nende elud niisama tühjad, kui ennegi. Mis mõtet on anduda käitumisele, mis ei too rahuldavat tulemust? Peab nõus olema sellega, mis on, ON, ükskõik, mis põhjusel ja sealt edasi minema.

Kolmest emotsioonist, armastusest, sallivusest ja kaastundest on Kaastunne suurim, sest armastus ja sallivus tekitavad kaastunnet. Igas tsivilisatsioonis leiame me alati indiviide, kel on anne meid pahandada. Ainult siis, kui me astume tagasi ja aru saame, et me kõik eksisteerime oma enese "evolutsioonilises hetkes" ja et mõned on jõudnud oma teel kaugemale ja mõned vähem kaugemale, kui meie, alles siis hakkame me sallivusest aru saama. Sellega me saame ka aru, et oli aeg, kui meie ei olnud nii kaugel ja teised pidid kannatlikud olema, et meiega tegelda.

Sallivust on raske saavutada. Mitte, et seda oleks raske teeselda, vaid sellepärast, et see nõuab selget vaadet enesele. Need, kellele on vastumeelne aus enesehinnang, peidavad end kaitsekatete taha, et vältida arusaamist, et me oleme vähemad, kui me võiks olla. Paljud psühhiaatrid ja psühholoogid saavad tööd ainult sellepärast, et me ei ole rahul sellega, kes me oleme ja siis pöördume sissepoole. See enese-mittetunnustamine tuleneb sisemisest segadusest ja konfliktist. Need tekitavad paljusid neurootilisi ja vaimseid olekuid, mis inimkonda vaevavad. Omaenese minast arusaamisel saab ka teistest hakata aru saama. Neist arusaamine, kes on meiega sarnased, kuna kunagi me olime nagu nemad, tuleb kõigepealt. Siis, kuna me oleme omandanud "empaatia" oskuse, suudame me kujutada end nende asemele, kelle jälgedes me pole käinud. Lõpuks, kui meie tee on lõpuni käidud ja me oleme saanud tõeliselt sallivaiks, toimub meiega imena tunduv muudatus ja me leiame, et kaastunne on saabunud. Kaastunne ei ole hetkeline kihvatus kodutu suhtes. See pole ka kurbus puudega inimese üle. See on võime selgelt näha seda, mida teine inimene vajab ja siis tunda vajadust teha, mis võimalik. Kas see on kaastunne, kui anda hasartmängijale mitusada dollarit laenu, et ta saaks mängida? Iga arukas inimene ütleks, ei. Kui te olete ise kannatanud sundkäitumise all või olnud isegi täiesti pühendunud, siis teie empaatia paneks teid aru saama, et te saate vähe midagi ette võtta selle inimese heaks, kes ISE ei ole valmis enda heaks midagi tegema.

Teisest küljest, kui te näete inimest seismas külmas vihmas kingade või sokkideta, kas ei ole kaastunde avaldus see, kui te annate talle paari kingi või sokke, teades, et teil on kodus teine paar veel?
Piibellikus mõistes andis Jeesus samasuguse õppetunni. Kui teil on kaks mantlit ja te näete meest, kel pole ühtegi, andke üks talle. Iva selles jutus on hoiatus rumaluse eest. Selge, et teil võib mantlit endal vaja minna ja oleks mõtlematu ise haigeks jääda ja surra.

Teekond armastusest kaastundeni algab lihtsatest tegudest. Inimene, kes alustab kolme heateogs päevas leiab varsti, et need muutuvad sissejuurdunuks. Varsti ei pea ta enam sundima end neid tegema, kuna need muutuvad kiiresti talle omaseks. Ta leiab, et õppides teisi armastama avab ta end võimalusele saada armastust teistelt.

Mingil ajal inimene küsib eneselt: "Mis pagana pärast peaks ma seda tegema, kui ma kohtan kogu aeg inimesi, kes teevad mulle halba?" Siinkohal on meie reisija kaotanud silmist selle, mida ta teeb. Ta teeb head teistele, SEST ta tahab olla hea inimene. Sellisena on ta ise oma tasu. Need, kes ootavad ülistust teistelt, saavad jätkuvalt pettumise osaliseks, kuna neil puudub võime muuta kellegi teise evolutsioonilist hetke - ainult enese oma.

On levinud arvamus, mis ütleb: "Miks peaksin ma end muutma, kui ma ei saa loota, et teised teevad seda või teist minule?" Selline inimene on kaotanud võimaluse armastada. Ta tunneb, et andmine on vaevalt rohkem, kui eesmärgikohane manipuleerimine. Kas me peaksime siis jutlustama talle vigadest, mida ta teeb, et tema suundumist enese-süvenemisse muuta? Siis, kui pakkumine enese parandamiseks on tehtud ning sellest on keeldutud, nõuab sallivus, et tunnustataks selle inimese evolutsioonilist hetke.

Paljud religioossed organisatsioonid, mis kuulutavad end "Kristlikeks" peavad sellist inimest vastuvõetamatuks ja heidavad ta enese hulgast välja. Mind on alati hämmastanud, et neil, kes kõige paremini tunnevad Jeesuse sõnu, puudub nii palju sallivust, mida ta õpetas. Teisest küljest, kui seda sama inimest mitte ei visataks välja vaid toodaks lähemale neile, kes suudavad tegelikud eeskujud olla - kas siis ta ei oleks mitte paremas olukorras, et õppida nende näidete varal, kes teevad nii nagu nad jutlustavad? See ongi sallivus.

Kui see inimene siiski muutub sõjakaks ja teisi häirivaks nii, et ta on teistele või enesele kahjulik, siis nõuab rumaluse reegel, et ta eraldatakse sellest organisatsioonist, KUID selgelt mõista andes, et kui ta tahab käituda üldiste normide kohaselt, siis on ta tagasi oodatud - sellisel juhul on ka tegemist kaastundega.

Nagu iga muugi oskus, nõuavad need võimed aega, et areneda. Nagu Jacobi redeli puhul, iga uus tingimus, mis ilmsiks tuleb, pakub reisijale võimaluse ronida järgmisele pulgale oma teekonnal kaastunde ja lõppkokkuvõtteks enese tõusuteelisuse poole.

Need, kel on armastusest puudu, ei ole võimelised "nägema" omaenese tahtmistest kaugemale. Selline inimene tavaliselt võtab mõlema käega, andmata midagi tagasi. On teada, et ressursid on piiratud ja vähesed suudavad lubada enesele heategevust, visates pidevalt lõputusse auku; peame juhiste saamiseks jällegi tagasi tulema rumaluse reegli juurde. "Võtja" teab, kuidas vastu võtta, kuid tal puudub võime "tõeliselt hinnata" saadud kingitusi. Järelikult kingitused sellisele hingele on raisatud ning järelemõtlematud andja suhtes. See ei kujuta endast kaastunnet, kuna andja ei järgi vastutust, et kindlaks määrata saaja tegelikke vajadusi.

Käesolevat juttu võib kokku võtta võrrandiga. Armastus = Sallivus = Kaastunne.

Nende sõnade eesmärk on informeerida ja on loodetud, et nad aitavad teid innustada "tegudele", sest kohut mõistetakse teie tegude üle.


Voog. Tee ise koduleht!