Sünne  meelespea ja igati huvitavat lugemist.


 

Mõtle!  Otsi!  Leia!  Andesta!  Parane!

Kokkuvõtlikult - iga inimene võib loogikale tuginedes leida haigus põhjustava stressi kui ta teab keha energiate jaotumist.


Otsi, millises kehaosas on su haigus ja sa suudad leida stressi, mis seda põhjustab!

Keha eespool

Tundeenergia

 

Vasak kehapool

Meesenergia kandja ehk
kõik, mis on seotud isaga ja
meessooga

Parem kehapool 

Naisenergia kandja ehk
kõik, mis on seotud emaga
ja naissooga

 

Keha tagapool

Tahteenergia

 

 

Mõisted parem-vasak, ees-taga, ülal-all on inimkeha hädade mõistmisel väga tähenduslikud.

  • Parem - keha parem pool on naisenergia kandja. See on seotud ema ja naissooga. Kui Te ise olete naine, siis ema head-vead, mis Teis on võimendunud, kerkivad esile paremal kehapoolel.
    Tugev parem kehapool on tugev emalik alge. Nõrk parem pool on probleemid emaga või naisega või naissooga (edaspidi - ema).
    Vaadake ennast peeglist: parem õlg on alla vajunud, paremal pool on abaluul kühm või juba küür. Lülisamba ülaosa on armastustunnete kandja. Te tunnete, et ema ei armasta Teid või ei võta Teie armastust vastu või Teie tunded ei leia emas vastukaja vms. ja see raskus surub paremat õlga maadligi.
    Kui paremal keskseljas on küür, siis on Teil süütunne ema ees.
    Kui parem puus on alla vajunud, siis Teie ema eluraskused ja lahendamata majandusmured (rahaprobleemid) on Teil hinges ja ootavad vabastamist.
    Parema kehapoole organite haiguste seotust vaadake samast tabelist.

Vasak - keha vasak pool on meesenergia kandja. See on seotud isa ja meessooga.
Tugev vasak kehapool on isaga seotud heade suhete näitaja.
Nõrk või haige vasak kehapool ootab, et isaga ja mehega seotud stressid vabastaksite analoogselt nagu parema kehapoolegagi.

Et vabastada stressi andeksandmisega, mõelge hästi oma probleemidele vanematega ja kui leiate õige, siis vabanete hädast.

Ei ole inimest, kellel ei oleks isa või emaga, järelikult ka meeste või naistega seotud stresse. Vastasel juhul Teil poleks olnud enam vajadust tulla füüsilisse kehasse, sest Te teaksite juba kõiki maiseid tarkusi.

Eesmine - keha eespool on tundeenergia väljendaja. Kõik vaevused keha eespinnal on seotud negatiivsete tunnetega, mille Te endasse olete võtnud.

Tagumine - keha tagapool on tahteenergia väljendaja. Kõik, mis Teie tahet alla surub või hävitab, võimutseb, muserdab, nullib, alahindab, naeruvääristab, võtab Teilt võimaluse täita oma vajadusi, saavutada eesmärke. Hävitatud tahtejõud on hävitatud elu.
Tagumine kehapool ehk selg ehk lülisammas tähendab elu põhimõtteid, seega annab elule mõtte.

Ülemine - keha ülemine pool tähendab tulevikku suunatud energiat. Kui inimesel on hirm tuleviku ees, siis jääb tal haigeks ülemine kehapool.

Alumine - keha alumine pool tähendab minevikku suunatud energiat. Kui minevik on olnud ülejõukäiv, siis haigestub alumine kehapool.

Mõelge ja Te leiate iseenda kehas üllatava loogika, mis annab võtme kellele kuidas andestada ja kellelt kuidas andeks paluda.

Eraldi väljatoomist vajab keha tagapool ehk selg = tahtejõud, tahteenergia.

Selja jaotus piirkonniti

Tunded seljas

Sagedasemad stressid

Pealaest III rinnalülini + õlg ja käe ülemine pool + 1.-3. sõrm.

Armastustunded.

Hirm, et mind ei armastata. Hirm, et ei armastata minu vanemaid, peret, lapsi, abikaasast jne.

IV ja V rinnalüli + käe alumine pool + 4.-5. sõrm + kaenlaalune lohk.

Armastusega seotud süütunded ja süüdistamine .

Hirm, et mind süüdistatakse, et ma ei armasta. Süüdistamine, et mind ei armastata.

VI - XII rinnalülini.

Süütunded ja süüdistamine.

Hirm, et mind süüdistatakse. Teiste süüdistamine.

I - V nimmelüli.

Majandusprobleemidega seotud süütunded ja süüdistamine.

Hirm, et mind süüdistatakse, et ma ei lahenda majandusprobleeme. Hirm, et mind süüdistatakse raha raiskamises. Teise süüdistamine kõigis majandusasjades.

Ristluust varvasteni.

Majandusprobleemid.

Hirm majandusprobleemide ees.

Stresside jaotus kehas tšakrate järgi.

Tšakra nr., nimi ja värvus

Energiad, mis on tugevuse aluseks

Toime keha piirkonda desse

Sagedasemad stressid, mis blokeerivad tšakra

I Juur- tšakra, õndraluu sise- pinnal, punane

Baasenergia, mis seob inimest füüsilise maailmaga, läbilöögi- võime, füüsiline jõud, vitaalsus, stabiilsus, tugev elutahe.

Luustik, lülisammas, hambad, küüned, jalad, pärasool, jämesool, eesnääre, vaagnapõhi ja lahkliha, veri, rakuehitus.

Ei usu enda elujõusse. Elutahte puudus. Viha nende vastu, kes on vitaalsed ja energilised. Füüsilise jõu eitamine - milleks seda, mul on tark mõistus. Depressioon. Tahtmine elule alla anda või jalga lasta.

II Häbeme- tšakra, häbeme- luu kohal, oranz

Ürgne tundeenergia. Seksuaal- tunded, erootika, meelelisus. Võime saada seksuaalset ja füüsilist rahuldust.

Vaagnaõõs, suguorganid, põis, veri, lümf, sperma, seedimine.

Võimetus armastada vastassugupoolt. Teise süüdistamine enda vigade varjamiseks. Süü- ja alaväärsuse tunne. Rutiinne armastuseta seks. Viha ja soov teisele haiget teha. Oskamatus nautida suguelu ja näha seksuaalpartneris kirge. Pettumused sekselus. Enda kire allasurumine. Trots ja nõudlikus partneri suhtes. Seksuaalsuse eitamine. Mul ei ole jõudu tegelda sellise mõttetusega, töö on tähtsam. Seksuaalsusega seotud hirmud. Arusaam, et seks võtab jõu ära, on ilge, ebamoraalne jne. Ei teadvusta, et seks taastab elujõudu ja annab eneseväärikust. Häbitunne partneri või enda pärast. Hirm, et ma ei ole tasemel, olen külm ja oskamatu. Oma seksuaalsuse pidurdamine. Oma soo eitamine.

 

Tšakra nr., nimi ja värvus

Energiad, mis on tugevuse aluseks

Toime keha piirkonda desse

Sagedasemad stressid, mis blokeerivad tšakra

III Päikese- põimiku tšakra, naba kohal, kollane

Emotsionaalse tundeelu keskus. Isiksuse avanemise energia. Valitsemine ja võim. Rahulolu saavutatust. Kogemuslik tarkus. Emotsioonide mõistmine.

Seedimine, maks, sapipõis, põrn, neerud ja neeru- pealised, vegetatiivne närvisüsteem.

Rahulolematus, viha. Valitsemine ja võimutsemine. Valitseda võib hirmuga, ähvardusega, hoiatusega, süüdistamisega, kahtlustamisega, nutuga jne. Koonerdamine. Rõõmu puudumine enda ja teiste üle. Ei taha mõista ja uskuda oma tundeid. Alaväärsuskompleks, oma füüsiliste vajaduste eitamine (ka armastuse ja seksi eitamine). Sõltuvussuhted vanematega ja teiste inimestega. Seotus ja suhtlemine emaga. Soovimatus olla terve.

IV Südame- tšakra, südame kohal KÕIGE TÄHT- SAM TŠAK- RA! roheline

Armastustun- ded kõigi ja kõige ning elu vastu. Iseseisvus, abistamine, positiivne eneseohverdus. Tahtejõud, mis määrab meie elu.

Ülaselg, süda, kopsud, vere ringvool, käed, nahk, silmad.

Häiritud armastustunded - mind ei armastata, ma ei ole armastust väärt. Süütunne armastatu ees. Mu armastusele ei vastata. Lämmatatud armastus. Kõik takistavad mind elamast nii nagu mul on vaja. Maailm on julm ja siin kehtib suurema ning tugevama õigus. Mul on kõigest ükskõik ja ma teen nagu tahan. Mina elan ainult ennast piitsutades, sest nii peab ja minul paremat oodata ei ole.

V Kurgu- tšakra, kõri kohal, hele- sinine

Suhtlemine. Avatus. Iseseisvus, sõltumatus. Inspiratsioon, eluga kohanemine. Enda õiguste eest seismine. Õnnestumised elus. Lugupidamis- tunne

Kopsude tipud, bronhid, kõri, häälepaelad, lõualuu, keel.

Probleemid maailmaga suhtlemisel. Närviline hindamine, saamatuse tunne. Kõik tunded, mis kõri kinni ja pisarad kurku nöörivad. Ei oska, ei saa enda isiklikku elu elada, sest keegi või miski segab. Ei oska vastu võtta, mida elu pakub. Ei mõista oma tahtmisi. Teiste süüdistamine. Teadmine, et kõik tahavad mulle halba. Keegi ei hooli minust. Hüljatusetunne. Hirm ebaõnnestumiste ees. Teiste halvustamine.

 

Tšakra nr., nimi ja värvus

Energiad, mis on tugevuse aluseks

Toime keha piirkonda- desse

Sagedasemad stressid, mis blokeerivad tšakra

VI Otsmiku- tšakra e. kolmas silm, otsmiku kohal, indigo- sinine

Nähtava ja nähtamatu äratundmine. Intuitsioon, selgelt- nägemine. Ideede teke. Soovide täitumine. Maailma suhtumine endasse.

Väikeaju, suuraju alaosa, kõrvad, nina, kõrval- koopad, silmad, närvi- süsteem, nägu.

Tunde ja mõistuse maailmade konfliktid. Tahtmine rohkem saada. Solvumine. Rahulolematus välimusega. Abitus plaanide koostamisel või nende elluviimisel. Ilusate plaanide luhtumine. Tegelikkusele mittevastavad või negatiivsed kujutlused. Hirm vastutuse ees. Soovimatus teha nii, aga ka vastupidi. Protest kõige vastu. Tunnete ebastabiilsus.

VII Kroon- tšakra, pealael, violett- valge

Täiuslikkus. Kõiksuse tunnetamine. Kogemuslik seos enda vaimsusega - usk enda vaimsetesse võimetesse.

Suuraju, kolju.

Ei usu enda vaimsusesse, seega ka võimetesse. Eneseusalduse ja hingerahu puudumine. Elueesmärgi puudumine. Hirm ulme- ja unenäopiltide ees, kuna inimene ei usu ja seega ka ei süvene oma mittemaiste mõttepiltide olemusse.

Vaata ka:

Palved, luuletused, meditatsioonid Õpetuse põhiideed Online-raamatud


© OÜ Prema 2003-2008. Luuleviilma.ee kasutustingimused

Luule Viilmast | Õpetusest | Foorum | Raamatud | EÕ üritused | Kontaktid |

Haigus ja õppimine

Haigus.

Haigus, inimese füüsiline vaev, on seisund, mille puhul energia negatiivsus on ületanud kriitilise piiri ja organism kui tervik on tasakaalust väljas. Keha informeerib meid sellest, et me saaksime vea parandada. Kõikvõimalike ebamugavustunnetega on ta meid ammu informeerinud, aga kuna me ei ole tähele pannud ega reageerinud, siis keha jääb haigeks. Hingevaev, millest järeldust ei tehta, kasvab füüsiliseks valuks. Sellega juhib keha tähelepanu olukorrale, mis vajab parandamist. Valuvaigistiga häiresignaali allasurumine tähendab patoloogia süvendamist. Haigus peab nüüd suurenema, et inimene uue häiresignaali teadvustaks.

Iga haiguse algpõhjus on stress, mille kuhjumise suurus tingib haiguse iseloomu.

Näiteks. Kui inimene on väsinud, siis ta peab magama. Une ajal omandatakse kõige rohkem energiat. Kui magamine on ebanormaalselt pikk, siis järelikult on mingi suur energia leke. Kui ei ole füüsiliselt üle pingutanud, siis on stresside kuhjumine. Stresside ülemäärane kogunemine tekitab unetuse, järelikult ei ole meil enam füüsilist väsimust - siin magamine ei aita, pole mõtet süüa uinuteid. Päästke stressid lahti ja Teie haigus kaob. Teie keha ei vaja süüdlaste otsimist ja sellega olukorra põhjendamist - see on enda petmine.

Igal kehal on omad nõudmised. Igast kehast ei saa teha võidusõidu-traavlit ja igast traavlist ei saa veohobust. Nii nagu neist kummastki pole võimalik teha tsirkusehobust.

Iga keha peab täitma oma missiooni. On vaja rahulikult teadvustada endale oma võimalused. Ja nende võimalustega võib tervena ja rahulikuna oma elu head tehes ära elada. Kui Te nüüd väidate, et Teie ise elaksite ju päris piskuga, aga pere nõuab rohkemat, siis olgem ausad - Teie sõnad ja teod ei ole koos-kõlas. Pere olete endale saanud vastavalt oma mõttemaailmale - sarnase.

Haigus on vale teo tagajärg, mille puhul hea ja halva kaalukauss on kaldunud halva kasuks.

Õppimine
Miks inimene sünnib?

Inimene sünnib õppima, mitte ilusat elu nautima. Me sünnime füüsilisse kehasse ja iga elu on nagu järgmine klass koolis, kus õpime ära teatud programmi, enne kui oleme väärt vaheaega. Iga elu lõppedes jätame oma kulutatud keha maha ja läheme vaimumaailma, kus teeme kokkuvõtteid ja järeldusi õpitust, loome oma arenguplaani tulevase elu tarbeks.
Maailma mitmekesisus peab saama meile selgeks. Kord oleme kerjus, kord kuningas, kord kurjategija, kord pühak. Kord lihtne töömees, kord geniaalne avastaja. Kord mugav oleskleja, kord väsimatu rännumees. Kord mees, kord naine. Jne., jne.

Õppida võib väga erineval moel. Üks õpib raamatust või õpetaja sõnadest - aga õpetaja on igaüks, kes elutarkusi õpetab. Teine vaatab pealt, kuidas kolmas varba vastu kivi lööb ja õpib sellest - tema enam oma varvast lööma ei lähe. Kolmas õpib ainult oma varba löömisest - ja hea kui ta ühest korrast targaks saab. Valiku teeb igaüks ise. See, kes kivi peale vihastab, teda süüdistab ja karistama läheb, jääbki oma varbaid lööma. Ja võib juhtuda, et tuleb järgmises elus ikka sedasama edasi õppima - nagu kooliski klassi kordama.

Kõik, millega inimene elus kokku puutub, on talle millekski vajalik. Keegi ei ole süüdi. See halb, mis minule tuleb, seda tõmban ma vale mõtlemisega ise endale külge. Iga raskus on vale mõtte tagajärg ja kui ma enne ei õppinud, siis nüüd olen sunnitud ära õppima. Ja kui ma ei vaevu järeldusi tegema, siis minu keha aina kannatab kuni lõpuks ikka pean järeldused tegema.

Minu keha armastab mind. Kui ei armastaks, siis tal oleks ükskõik, mis tuleb. Haigus on armastuse märk. Teisiti kui füüsilise vaevaga meie keha meid informeerida ei saa, sest meie vaimu madalus ei oska teisiti. Ja ometi, mida kogenumaks saab inimene, seda sagedamini ta tõdeb, et hingevalu on kibedam kui füüsiline valu. Inimene on ära õppinud lihtsa tõe: väikesele veale järgneb väike karistus, suurele suur. Inimene, kes kukub ja murrab luu, on jätnud midagi tähtsat arvestamata - näiteks, et tee on libe. Luumurruga on see tõde lõplikult selgeks saanud. Kui ta veel teadvustaks, et hirm kukkuda seda õnnetust lähemale tõmbas, oleks ta veel targemaks saanud.

Hingevalu kuhjub, kuni kukub viimane tilk karikasse ja tekib füüsiline haigus. Mida rohkem stresse koguneb, seda raskem haigus tekib. Aeglaselt kogudes võib kokku kuhjata vähi, kiiresti aga insuldi või infarkti. Mõlemal juhul stressimägi mattis keha.

Lihtsamate haiguste põdemisega põletame läbi negatiivse energia ja paraneme. Krooniliste haiguste puhul toimub pidev põlemine ja uute stresside kogunemine, mis ei lasegi terveneda. Aga kokkuvõtteks on haigus ikka õppetund, millest peab targemaks saama. Õppimise meetodi valikul on meie tahe vaba. Kas õpin läbi kannatuste, seega tahan haige olla, nagu põhiosa praegusest inimkonnast või läbi õpetuse, mille oma hinges helisema panen ja targalt kasutan, on oma asi. Sageli öeldakse, et "See on vale, ma ei taha ju haige olla!" Mina usun Teid, et Te ei taha haige olla. Aga eks tõestage see ka oma kehale. Vabastage haigus, siis ta usub Teid.

Vaim on igavene - keha ajaline. Vaim on tunded - keha mõtted. Vaim on ideaalne - keha materiaalne. Aga mõlemal on teadvus. NB! Mõtted on füüsilise keha tasand.

Vaimu jõul toimub Kõiksuse areng. Lihtsamad tarkused saab vaim läbi elude planeedil Maa. Inimene on madalaim mõistusega olend Kõiksuses. Mida targemaks saab vaim, seda keerulisemaks lähevad tema õppetükid. Õppimine toimub läbi halva. Ja ometi peab kõikjal halva tasakaalustamiseks olema hea.

Hea on eelmistes eludes äraõpitud halb.
Kõik, mis praeguses elus tundus halb, aga mõne aja möödudes on mõistetav, on selles elus äraõpitud halb.
Kõik, mida me kuidagi mõista ei taha, st. jääme halvana hindama, seda tuleme järgmistes eludes õppima.
See inimene, kes oskab rõõmustada raskuste üle, mis talle teele on tulnud, on väärt inimeseks olemist.

Haigus on järelduste tegemise aeg. Mida kiiremini inimene oma vigadest aru saab, seda kiiremini ta paraneb. Et mõista, on vajalik mõelda. Et mõelda, on vaja rahu ja enesega olemise võimalust.

Tegelikkuses toimub vastupidine, kui just haige ise oma tuba tülitaja-test tühjaks ei löö. On vaja mõista, et haige vajab vaikust või äärmisel juhul vaevukuuldavat rahustavat meloodilist taustmuusikat, loodushääli või ravi-muusikat. Mida raskem haigus, seda vähem talub haige külastajate lärmi, raadiohääli või liikumist televiisori ekraanil. Mõistmata, mis on halb ja mis on hea, aetakse segi vajadus ja liialdus ning ei mõisteta, miks haige ei parane, miks ta nii tujukas on. Talle on ju niisugune esmaklassiline hoolitsus ja komfort võimaldatud! Järjest enam võrdsustatakse arstiabi haigla mugavustega. Unustatakse, et kõige rohkem ravib abistaja hingesoojus ja haige enda õige mõte.

Teine osa inimestest, kelle hirm, et mind ei armastata on väga suur, ei tule selle pealegi, et oma haigestumise üle juurdlema hakata. Nad on juba lapseeast alates tundnud, et haige on tähelepanu keskpunktis, tema eest hoolitsetakse, teda hellitatakse, talle lubatakse muidu lubamatut, teda haletsetakse jne. Esialgsest endahaletsejast kujuneb märkamatult haigustele vastuvõtlik hädaline, kes täielikku paranemist kardab nii, et isegi enda põdurust uskuma hakkab. Nemad paraneda ei taha, seepärast peavad oma mõttemaailma muutma selliste haigete käes kannatajad, et mitte ise enne ära kaduda. Tavaliselt on need kodused.

Vaata ka:

Palved, luuletused, meditatsioonid Õpetuse põhiideed Online-raamatud


© OÜ Prema 2003-2008. Luuleviilma.ee kasutustingimused

Luule Viilmast | Õpetusest | Foorum | Raamatud | EÕ üritused | Kontaktid |

Mis on armastus?

Keegi ei oska täpselt öelda, aga igaüks teab. On palju ilusaid ütlemisi suurtelt sõnameistritelt ja ometi on kõik ebatäpsed.

See mõiste kutsub esile väga erinevaid emotsioone ülevoolavast rõõmust nutupisarateni välja, sest kõik tunnevad, et ilma armastuseta elada ei saa ja seepärast inimene püüdleb armastuse poole.

Elu alus ja looja on Armastus.

Armastuse energia on kõikjal, teda on piisavalt, aga KÕIK HALB on Armastuse puudusest … Ja halba on praegu väga palju.

Mis on KÕIK ja millest selline vasturääkivus?

KÕIK on inimesed, loomad, putukad, puud, põõsad, olukorrad, probleemid jne. Kokkuvõtlikult on see elu. (Edaspidi ainult KÕIK.)

Selleks, et elu oleks hea peab armastuse energia voolama läbi KÕIGI ja KÕIGE. Ei piisa kui armastus on nurka hunnikusse laotud või kenasti riiulil hoitud, samuti nagu hunnik elektrone on mitte midagi, aga pannes need elektronid vooluringi on tuba valge.

Ka armastuse energia peab voolama, liikuma selleks, et ma tunneksin – mind armastatakse ja ma ise armastaksin nii, et teine seda tunneks. Praeguse aja inimesed ütlevad: “Mina armastan, aga mind ei armastata.” See hingevalu on kõigil: naistel, meestel, lastel. Mida noorem on inimene seda suurem on see tunne tal juba algselt, sünnijärgselt, ja seda kiiremini ta kuhjub.

Tunne, et armastust ei ole, on põhimõtteliselt õige, aga mitte sellepärast, et mind ei armastata, vaid sellepärast, et mina ei lase armastust endasse ega endast läbi voolata. Mina ei taipa oma hirmuseina vabadusse lasta, aga armastus ei saa tulla läbi seina nii, et minul hea oleks. See on kohutav tunne, aga ta jätab mingi lootuse. Kõige hullem on tunne, et minu armastust ei vajata. Ta viib elu mõttetusse.

Teadke, et kes on elus, seda elu armastab. Aga elu on Jumal.

Vastasel juhul Te elus ei oleks. Teie tunne, et ei armastata, on Teie arusaam, elu ja teiste inimeste mittemõistmisest tingitud väärpilt. Samuti Teie tunne, et minu armastus ei ole kellelegi vajalik.

***

Jumal on armastusenergia. Hädavajalik on seda mõista.

Kes eitab Jumalat, see eitab armastust, aga armastuseta lakkab olemine üleüldse. Eitamine tähendab seega mitteolemist.

Inimest, kes eitab iseennast pole olemas, kuidas saab hea tema juurde tulla, ta on ju tühi koht? Hea on ainult armastusenergia kogu oma mitmekesisuses. Kõik teadeolev, olgu see materiaalne või mitte on armastusenegia algosakestest moodustatud erinevad struktuurid

Eitades Jumalat, eitab inimene ka iseennast – inimkehagi on üks armastusenergia struktuur. Õpime ja õpetame tagasihoidlikkust: “Oh, mis mina! Ei minule pole midagi tarvis!” on sageli kuulda. See ongi enese eitamine

Saamahimust pimedaks jäänud inimesed, kes ateismi vaimus elades ikka veel ei taha end muuta ja jätkavad kangekaelselt maailma enda meele järgi ümbertegemist ning pidades inimest kõikvõimsaks, vihkavad Jumalat. Nende keha peab nende viha pärast suuri piinu taluma. Nii annab keha inimesele võimaluse elu õigesti mõistma hakata. Need inimesed võivad Surma paluda, et nende piinad lõppeksid, aga see ei aita neid. Ka Surm on Jumal, kelle läbi halb heaks saab.

***

Inimvaim oma algupärasuses on Keskse Armastuse ehk Jumala looming ja seepärast ta tunneb armastuse ära ka siis, kui ükski füüsiline inimene teda armastanud pole.

Armastus, mis eksisteerib lõpmatuses, on kui Päikese valgus ilma milleta Elu oleks võimatu. Nii nagu mõni ei talu päikest, nii ka paljud ei taha Jumala armastust teadlikult vastu võtta, olgugi et eksisteerivad ainult tänu temale. Sest nad ei ole veel enese äratundmiseni jõudnud, kuna on Jumala kas unustanud või ära salanud. Kogu negatiivsus inimeses on armastuse puudusest, ka haigused.

Materialism on inimkonna suur õppetund, mis on tunded vangitsenud. See vaimupimeduse hetk on väga vajalik, et inimkond oskaks hinnata

Valguse tõde,

Et inimkond oskaks ja tahaks vaimus vabaneda.

Võtke see õpetus teadmiseks ja enda hüveks kasutamiseks. Laske ta oma hingest läbi, et mõistaksite, siis tuleb usk mõtte jõusse ja oskus seda kasutada.


Loe veel

Vaata ka:

Palved, luuletused, meditatsioonid Õpetuse põhiideed Online-raamatud


© OÜ Prema 2003-2008. Luuleviilma.ee kasutustingimused

Luule Viilmast | Õpetusest | Foorum | Raamatud | EÕ üritused | Kontaktid |

Andestamine

Kõige alus on mõte, mõttele järgneb vääriline tegu. Õigele mõttele järgneb hea tegu.

Haige inimene on valesti mõelnud, valesti elanud ja kui ta õige mõtlemise ära õpib, siis ta paraneb. Elu muutmine on praeguse elu esmavajadus.

See, kes vastu vaielda tahab – ta elu ja tervis olid ju siiamaani head – teadku, et see looduse kingitus, mida nimetatakse õnneks ja mis siiani andis Teile mõttetult kulutada seda kingitust – tervist, on otsa saanud. Edasi on vaja elada säästlikult, aga veel õigem on kõigepealt parandada oma vead.

Õpetan seda tegema andestamise abil, sest andestamine on suurim vabastav jõud. Andestamine on ka lihtsaim viis vabaneda halvast.

Õigele põhjusele andestamine vabastab inimese haigusest, eluraskusest jm. halvast.

Kuidas andestada? See on raskem kui arvata oskasite? Ega midagi õpime veel!

1. Kui keegi on mulle halba teinud, siis annan tale andeks, et ta mulle seda tegi ja annan endale andeks, et ma selle halva endasse võtsin.
2. Kui olen ise kellelegi halba teinud, siis palun temalt andeks, et talle seda tegin ja annan endale andeks, et nii tegin.
3. Kuna ma nii teisele halba tehes kui ka endale halba teha lastes olen oma keha kannatama pannud, siis igal juhul palun alati oma kehalt andeks, et talle sellega halba tegin.


Seda kõike võib teha nii sõnades kui mõttes. Peamne on, et kõik tuleks siirast südamest. Selline on lihtsaim andestamine.

Sellest andestamisest saab inimene tavaliselt aru, kuigi endale andestamine on mõnele ületamatu probleem. Oma keha käest andeks palumine tundub hoopis veider. Oma asi, kas ma tegin endale haiget või mitte, protesteeritakse kuigi oma kehas on haiguskolle.

Kui Teile tundub vastuvõetav ainult teisele andestamine ja teise käest andeks palumine, siis küsige endalt: “Kes olen mina ja kes on tema?”

Ma olen enda oma täpselt sama palju kui Jumaliku Kõiksuse oma. Nii nagu teinegi. Seega on keha samal ajal mina ja tema. Mul ei ole õigust teda hävitada. Minu keha on küll minu, aga ma ei ole tema omanik.

Püüdke oma vaim oma materialistliku mõistuse käest vabastada. Selleks andke oma mõistusele andeks, et ta dogmasid kollektsioneerib.

Ka teistele andestada on vahel väga raske, mõnele isegi võimatu, sest teine on palju haiget teinud.

Kristuse andestamise õpetus on küll väga vana, aga tema sügavam lahtimõtestamine on uudne ja seepärast vajab erilist selgust.


Andestamise õpetusele tuleb läheneda järgnevate põhimõtete valguses:
Kõik, mis minule halba teeb, see on minuga seotud silmale nähtamatu energiasideme abil. Kui ma tahan halvast vabaneda, siis pean ise sideme mõlemad otsad vabastama. Seda tehakse andestamisega.
Kõike, mis inimeses juba on, seda tõmbab ta endale ligi.
Kui on hea, siis peab tulema keegi head tegema. Kui on halb, siis peab tulema keegi halba tegema.
See, kes tuleb, on minule õppetunni võimaldaja. Ta on nagu tellimustöö täitja. Mina tahan ja ta tuleb.
Kõik negatiivsus, mis inimeses on ja mida ta ei ole osanud targa kombel – andestades – vabastada, on elu õppimata õppetund. Järelikult peab see saama õpitud läbi kannatuse. Selleks peab keegi tulema kannatust põhjustama.
Andestamisega kaasneb teadvustamine. Teadvustamine on tarkus.
Inimene on rumal niikaua kuni ta näeb halva põhjustajana teist.


Lühidalt ja skemaatliselt on andestamise valem järgmine:
1. Ma anna halvale mõttele andeks, et ta on minusse tulnud.
2. Ma palun halvalt mõttelt andeks, et ma ei ole mõistnud, et ta tuli mind taragks õpetama ja et ma pole teda taibanud vabastada. Ma olen ta endasse vangitsenud ja aina suuremaks kasvatanud.
3. Ma palun oma kehalt andeks, et olen talle halva mõtte kogumisega halba teinud.

Vaata ka:

Palved, luuletused, meditatsioonid Õpetuse põhiideed Online-raamatud


© OÜ Prema 2003-2008. Luuleviilma.ee kasutustingimused

Luule Viilmast | Õpetusest | Foorum | Raamatud | EÕ üritused | Kontaktid |

Stressid

Stressid toimivad süsteemselt, kutsudes esile kindlaid haigusi. Kõik haigused saavad alguse stressidest. Kõik stressid saavad alguse hirmust, et mind ei armastata.

Põhistressideks on süütunded, hirmud ja vihad. Kõik ülejäänud stressid on põhistresside variatsioonid ja kombinatsioonid oma lõputuses.

Sageli eitatakse hirmu, kuna ei taheta end araks tunnistada või peetakse hirmu tundeks, mis füüsilise ohu puhul tekib.

Kui ütleme – ma ei taha,  ma ei söenda, kas ma mitte ei eksi, ei tea kas ma ikka – siis nende taga on tegelikult hirm.

Eriti valitseb hirmu-maagia inimesi praegusel momendil. Kõikvõimalikud loodusõnnetused, sõjad, majanduslik kaos, kuritegevus, ebaselgus, kindlusetus ja ennustused hirmutavad ja põhjustavad haigusi. Inimene ei mõtle, et kõik need probleemid on inimkonna vale mõtte ja teo tagajärjed ja on loomulikud. Et heale järgneb halb on loomulik ja siis tuleb jälle hea. Kartmine ainult suurendab halba.


Istuge ja tunnetage enda ees must udupilve – see on Teie hirm. Hirm on energia, energial on teadvus, järelikult Teie hirm kuuleb Teid. Ta ei ole pahatahtlik ega tulnud Teid kiusama. Teie ise olete ta enda sisse võtnud. Tema on tulnud Teid õpetama.

Teie keha kannatab selle all, aga hirmu ära saata ei saa. Ainult Teie ise saate seda teha. Keha teab, et kõike, mida Te endasse võtate, vajate Te selleks, et õppida ja targaks saada. Ja keha peab kannatama ning kasvava hirmumäe all vaevlema. Keha annab teile erineval kombel tunda. Aidake siis ometi teda!

Öelge sellele hirmupilvele: “Ma annan sulle andeks, et sa minusse tulid. Ma annan endale andeks, et ma at endasse võtsin. Kallis keha, anna mull eandeks, et ma sinule sellega halba tegin. See oli õppimine, aga nüüd olen ma targemaks saanud.”

Tunnetage nüüd oma keha ja te tunnete, et keha läks kergemaks. Tunnetage ka hirmu, võibolla Te tunnete ka, et tema vähenes. Palju kordi korrates kaob hirm. Samuti saab vabastada kõiki stresse. Siis juba saab andestada inimesele, kes Teid hirmutas.


Stresside kuhjudes kasvab üks stress üle teiseks:

  • Süütunded kasvavad üle hirmuks.
  • Hirm kasvab üle vihaks.
  • Viha hävitab inimese.

Stresside toime süsteemsus maatriksina. Kõige lühem tee hirmust, et mind ei armastada, kuni hävinguni, kulgeb mööda maatriksi diagonaali ja see tee on ainevahetuse ning immuunpuudulikkuse seotud haiguste päralt. 
 

Hirm, et mind ei armastata

1. MINU SEES

2. MINU JUURDE

3. MINUST VÄLJA

 

1) SÜÜTUNDED

Kelles on süütunded

seda süüdistatakse

ja ta hakkab ise süüdistama

 

2) HIRM

Kelles on hirmud

seda hirmutatakse

ja ta hakkab ise hirmutama

 

3) VIHA

Kelles on viha 

seda vihatakse

ja ta hakkab ise vihkama

 

 

 

 

 HÄVING

 

 

Stresside maatriksi igas reas (R) ja igas veerus (V) valitsevad kindlat laadi haigused:
R1) Süütundeed põhjustavad südmae- ja kopsuhaigusi.
R2) Himud põhjustavad neerude ja neerupealiste haigusi.
R3) Viha põhjustab põhjustab maksahaigusi, mis omakorda väljenduvad nahahaigustena, et viha oleks väliselt eriti nähtav ning juhiks inimese tähelepanu kiirele vajadusele hakata viha vabastama, sest ta hävitab.
V1. Väikesed süütunded, väikesed hirmud ja väikesed vihad põhjustavad psüühilisi kõrvalekaldeid.
V2. Kui inimest süüdistatakse, hirmutatakse, vihatakse või kui ta ise seda kõike endale teeb, siis tekivad psühhiaatrilised haigused.
V3. Kui inimene kogub endasse järjest suuremat viha teiste või enda vastu, siis arenevad kudesid hävitavad haigused. Mida suurem viha, seda raskem haigus:
    - seroossete+mädaste eritistega haigused - lihtsast nohust kuni koldelise mädapõletikuni ja üldise sepsiseni;
    - pehmete kudede terviklikkuse häired - väikestest kriimustustest kuni suurte haavadeni;
    - luude terviklikkuse häired - mõradest kuni murdudeni;
    - paigutuselt ja iseloomult erinevad kasvajalised haigused - healoomulistest kasvajatest kuni vähini;
    - kiirelt surmaga lõppevad uued ja vähetuntud infektsioonhaigused - alustades AIDSist ja lõpetades veel nimetutega.
 

Ellujäämise Õpetusest

Ellujäämise Õpetus III, I peatükk "Austatud lugeja!"

Alustan oma käesolevat raamatut lühikokkuvõttega kahest eelmisest, et ununenud põhimõttelisi asju meelde tuletades mõtteravi süsteem Teile veel selgemaks ja loogilisemaks saaks. Muidu võib Teile tunduda, et olete raamatu ilma asjata, või mis veel hullem, oma meelepahaks ostnud. Kõik, mis on inimesele mõistetav, on ju ka vastuvõetav, aga mida ei mõisteta, selle kohta öeldakse: "Halb." Nii on paljude heade asjade kasutuselevõtt nihkunud kaugesse tulevikku. Samal ajal on seesama inimene vaevelnud vana, oma aja äraelanud asja küüsis, olgu see asi tööriist või harjumus, seadus või sissejuurdunud tava.

Elu on põhimõtteliselt lihtne. Kõige selle mitmekesisuse, mida me eluks nimetame, ainukeseks ehituskiviks on imeväike ja seepärast nähtamatu armastusenergia osakene, mille materiaalsuse on tuumafüüsikud käesolevaks hetkeks juba avastanud ja uskumatutele tõestanud. See on elu mõtte ehk olemasolu energia. Lühemalt öeldes mõtteenergia.

Inimese elu ongi vaid elu mõtte otsimine.

Õnn on elu mõtte leidmine - Armastuse leidmine.


Seega mõtteenergia on materiaalne, aga kuna teda silmaga näha ei ole, siis on teda siiani mittemateriaalseks peetud. Saladused ongi niikaua saladused kuni mõistatus ära mõistatatakse. Imed on niikaua imed kuni nende olemus arusaadavaks muutub. Tasapisi selgineb ka haiguste nähtamatu olemus ja muutub loogiliseks nende mõttega ravimine. Aeg, nagu öeldakse, paneb kõik asjad paika. Seniks peab innustama ennast teadmisega, et teooria peabki praktikale eelnema.

Iga inimene juhib oma mõttega energiat, millest ta ise koosneb. Iga inimene tekitab muutusi iseenda sees, oskamata seda näha ja julgemata seda uskuda.

Kui mõte mõjub nagu kapatäis vett kerisele, siis taipab nii mõnigi, et tema mõttele järgnes vastav tegu ja on hea kui seda endalegi tunnistatakse ja teine kord enam sama viga ei korrata. Enamasti on mõte tasahilju toimiv ja seepärast on tema materiaalsus ebausutav. Kuna inimese iseloom kujutab endast teatud, igale inimesele individuaalset, kinnisideede kogumit ja seda peetakse muutumatuks, siis ühelaadsete mõtete pidevas kordumises kuhjub liivateradest kokku mägi kui haigus. Mäe suurusele ja iseärasustele vastab haiguse suurus ja iseärasused.

Mõtteravi on kui liivatera liivatera haaval selle mäe uuesti laiali tassimine. Kes õpib oma liivaterakeste laialitransportimiseks endale vajalikku otstarbekat süsteemi looma, see saab oma tööga kergelt hakkama. See tähendab, et ta on võimeline ühekorraga kühvlitäie liivaterakesi tuulde lennutama ehk järsult oma haiguse suurust vähendama. Aga kes loodab, et teised tema mäe laiali tassivad, see võib nutta, paluda, anuda, nõuda või käskida, aga teised saavad teda vaid õpetada. Inimese mõttelaadi saab muuta vaid tema ise. Erandiks on iseseisva mõtlemiseta väikesed lapsed, kelle ema kujundab lapse mõttemaailma ja elu.

Mõttemaailma muutmist nimetatakse enda muutmiseks. See pidavat olema kõige suurem ja raskem muutmine. Mina seda ei ütleks, sest olen püüdnud muuta enda muutmise enda muutumiseks. Ehk teisiti öeldes olen püüdnud asendada vägivalla iseenda kallal vajadusega endale head teha. Et ka see variant protestimeelsele vanameelsele, kes kõike ainult füüsiliste pingutustega saavutada tahab, vastuvõetamatu on, see on tema probleem. Teiega, arenemishimulised tulevikuinimesed, kes te iseennast mõista tahate ja keda on 51% inimkonnast, läheme koos edasi.

Kui algolemuslik energia oma nähtamatuses liigub, siis nimetatakse seda nähtavas armastusenergiaks, aga kui ta nähtamatuses seisab, siis nimetatakse seda nähtavas vihaks. Niisiis probleem on vaid nägemises ehk suhtumises, mille me nägemise abil kujundame. Nägemist on vaja õppida neilt, kes seda nähtamatust näevad ja siiralt usuvad. Rõhutan: on vaja õppida, mitte pimesi uskuda.

Inimese elu ongi vaid õppetund, mida me omal vabal tahtel siia ilma õppima tuleme. Elu õppetund on tunde tundmaõppimise aeg ehk tund. Elu elu järel ehk õppetund õppetunni järel - nii see elutarkus koguneb. Kõikidest eludest oma taassündide ehk reinkarnatsioonide ahelas võtame kaasa elutarkuse ehk arukuse, millega igas järgmises elus isegi siis kui me imevähe juurde õpime, ometi hakkama saame. Selle elu mõistus eelmisi elusid ei mäleta, aga kes nende olemasolusse usub, see märkab sageli iseenda ei-tea-kust-tulnud-arukust ja teab, kust see pärit on.

Käesolev tsivilisatsioon, mille algus nii ateistile kui ka usuhullule läbi uduste teooriate ebausutav ja ärritavas kauguses on, ongi materialismi ehk elu ühekülgse nägemise suur kool, mille oleme tunnist tundi ja klassist klassi peaaegu lõpuni käinud. Kes sama kooli, kus õpitakse katse-eksitusmeetodiga ehk läbi kannatuste, enam korrata ei taha, sellel on õigus tema omal vabal valikul kutsuvast kõrgema kooli uksest sisse astuda või seda mitte teha.

Kõrgem kool on raskem kool. Et sinna minna, peab teda mitte kartma. Et teda mitte karta, peab oma hirmust vabanema. Kes teab ja õigeks peab, et elu läheb ainult edasi, selle hirm tulevase ees on juba väiksem. Ehk, kes elust õigesti mõtleb, selle elu seisma ei jää.

Käesoleva tsivilisatsiooni kõige suurem probleem on oskamatus suhelda ehk oskamatus elusse mõistvalt suhtuda ehk oskamatus tingimusteta armastada. Ehk oskamatus õigesti mõelda. Kes elu seadusi ei tunne, sellel on teda tõesti raske tingimusteta armastada, kuigi süda ütleb, et on vaja.

Elu seadused on lihtsad:

1) Kõik olemasolev on Jumal ehk pisikestest energiaosakestest erinevaid struktuure moodustav Kõiksus, mis on pidevas muutumises. See muutumine on vana hävinemise ja samast energiast, millest vana koosnes, uue tekkimine ehk sündimine. Mitte miski ei teki millestki ja mitte miski ei kao olematusse. Kõik vaid muudab eksisteerimise välist vormi ehk keha.

2) Kõiges on Jumala kolmainsus: vaim, hing ja keha. Ka tavapäraselt elutuks arvatud asjades on need kolm osa. Elu juhib vaim, kes on igavesti kindlalt teel ja kes ei lase end millestki häirida. Õppetunnid võimaldab hing. Nad kahekesi on meie käesoleva arengutasandi vaimne ehk nähtamatu pool. Meie liha ja luu on see füüsiline ja nähtav ning seepärast tõeks tunnistatud keha, kes nii kui vaimu tahtel, aga hinge jõul tulevikku läheb.

3) Inimene on ainus mõtlev olend Maal. Ta on looduse loomingu tipp ehk arengu seaduspärasuse jätk, seepärast on ta nimetatud Jumala pojaks, kelle Jumal on enda sarnaseks teinud. See sümboolne mõte märgib Jumala tahet aidata inimest pidevalt ja lakkamatult täiuslikumaks muutuda ehk areneda. Kes Jumala endasse laseb, see läheb mäkke kergelt kui lind, kes ei lase, see käib raskel kannatuste rajal.

Jumal on pidevalt arenev ehk täiustuv täiuslikkus - avatud teadvus, mida tema poeg alles õpib teadvustama. Isa annab. Probleem on selles, et poeg ei oska isa mõista ja seepärast tõrgub võtmast. Umbusu pärast tundub hea talle halvana ja halb heana. Selleks, et isa headust kui tõde tundma õppida, vajab poeg oma õiguse ajamisest saadud kannatusi ja nende üle järelemõtlemise aega.

4) Loodus ehk Jumal ei ole vägivaldne. Ta annab igaühele valikuvõimaluse. Inimene, kes usub, et Jumala süda asub uskuja südames, see valib kergema tee. Kes eitab Jumalat, see kannatab ehk valib raskema tee. Kes usub Jumalat ja kannatab, see järelikult ei usu Jumalat. Ta vaid arvab, et usub. Arvamine on ebakindluse tunnus.
Dogmatism, sealhulgas ka religioosne dogmatism, on saanud pidurdajaks inimkonna arengu teel. Kes edasi tahab minna, see vajab vabanemist igasugusest dogmatismist ehk jäigastunud arusaamadest.

5) Arvamine on oletus, mida uskuda tahetakse. Elu tõde on see, et kõigel on kaks otsa. Ei ole halba ilma heata, ei ole head ilma halvata. Kes ainult ühte külge näeb, see eksib ja kannatab. Pimesi uskumine ei ole enam tänapäeva inimese arengutasandile piisav. On saabunud aeg uskuda vastavalt aruka inimese vajadustele. Ilma oma tõelisi vajadusi tunnetama ja mõistma õppimiseta ning ise neid enda jaoks realiseerimata õnnelikuks ei saa.
Niikaua, kuni inimene ei õpi tervikut nägema, vajab ta õnnetust, et õnne hinnata ehk ta vajab halba, et head väärtustada.
6) Kõik algab mõttest. Heale mõttele järgneb hea tagajärg, halvale mõttele halb tagajärg. Kes halba tagajärge ei heasta, see on tekitanud endale karmavõla, mille heastamine toimub rumala inimese kombel kannatuste läbi. Toimub see selles elus ise kannatades või järeltulevaid põlvi kannatama pannes või enda järgmistes eludes, sõltub sellest, millal inimene oma võla lunastab. Probleem on selles, et tänapäeva inimene ei tea, mis on hea ja mis on halb.

Hea ja halb on suhtelised mõisted. Mis ühele hea, see teisele halb ja vastupidi. Kes halba mõistma on hakanud, selle jaoks on halb heaks saanud ehk teisiti öeldes – ta on õppetunni ära õppinud. Seepärast ei tohi enda elu teiste omadega samastada ja teiste meelevalla all end vangis tunda. Tunne muutub kui stress vabaneb. Tunde muutmine tähendab suhtumise muutumist.

7) Inimese elu on halva heaks tegemise õppimine nii kaua, kuni see saab kindlalt ära õpitud, jätkugu see kasvõi järgmistes eludes. Kõik, mida hing vajab, seda keha teeb ja selle läbi saab vaim targemaks. Siiani on hea ja halva mõistmine toimunud tagantjärele tark olemisega. Kes üks kord rumal oli ja kannatas ning siis järele mõtles, see sama viga ei korda. Aga kellel on harjumus enne joosta ja siis mõelda, see võib rumalaks jäädagi.

8) Õppida võib enda vigadest, aga tark õpib ka teiste vigadest. Elu seadus on, et sarnane tõmbab sarnast ehk kõik, mida teistes näed, see oled sa ise. Kui endas seda ei oleks, siis teises seda ei märkaks. Teises näeme vaid iseennast. Kes ainult teistes oma hädade algpõhjust otsib, see on eluga pidevalt pahuksis. Kes enda vigu julgeb näha, see on potentsiaalne oma vigade parandaja.

9) Kõik, mida inimene teeb, see on igavene vaatamata sellele, et sellest teost kohe nähtavat tagajärge ei ilmne. Teole järgneb alati tagajärg, isegi kui meile endale oma tegu märkamatuks jäi. Meile nähtamatus kosmilises mälus, nagu Jumala kartoteegis, on talletunud ka meie nähtamatud varjatud mõtted. Igaühe iseenda jaoks nii kui õpitud või õppimata õppetunnid. Kosmiline mälu ei hinda meid heaks või halvaks nagu meil kombeks on. Ta teab, et viga on õpetaja ja inimene on õpilane.
Kes oma vea parandab ehk halva heastab, see puhastab enda tehtud pleki kosmilisest mälust. Teaduslikumalt võiks seda nimetada kosmilise informatsiooni muutumiseks. Uus info toimib nii inimesele kui ka inimkonnale paremini.

10) Tehtuga oleme nähtamatute energiasidemetega ühendatud. Neid sidemeid saab vabastada ainult südamest tulev siiras andestus, mida nimetatakse ka kahetsuseks. Andestamine ja andeks palumine toimib siis, kui inimene mõistab oma vigu. Kergema karistuse saamiseks suusoojaks andeks palumine on nagu tavapärane pettus, millega inimesed igapäevaselt tegelevad. Karmavõlga sellega lunastada ei saa.

Andestamise oskus on iseenda vabanemise tarkus.

11) Ei eksisteeri midagi väljaspool Jumalat ehk ei ole olemas kurjuse jõudu iseenesest. Kui armastusenergia liigub, siis on ta ARMASTUS ehk Jumal, aga kui ta seisma jääb, siis saab temast VIHA ainuüksi seisma jäämise tõttu. Tema liikumise seiskajaks on HIRM. Seega ei ole olemas kuradit ehk kurjust. Meie ise loome endale põrgu iseenda südames, kus peaks elama Armastus.
Kõige tähtsam on ARMASTADA. Armastada iseennast, abikaasat, lapsi, vanemaid, inimesi, loomi, taimi, tööd - teades, et kõik see on Jumalast. Kui inimene paneb Jumala tähtsamaks inimesest ja kõigist teistest eluavaldustest, siis see tähendab, et ta tõstab endale mõistetamatu Jumala inimesest, seega iseendast, kõrgemale ja hakkab ainult Jumalat ehk ideaali armastama, aga Jumala loomingut ei armasta. Elu kui tervik on nii vägivaldselt vaimseks ja füüsiliseks pooleks eraldatud. Paratamatult järgneb sellele füüsilise poole, kui halva, vihkamine. Nii ongi tekkinud religioosne arusaam elust, mis sunnib Jumalat armastama ja inimest igavesti patuseks pidama. Patuseks, kellele peabki haiget tegema.

Religiooni selline saatuseteed tugevdav ja mürgitav asfalt sai kunagi oma aja äraelanuks ja temast murdsid läbi protestivad ateismitaimed tõestamaks, et elu ei saa olla religioosselt dogmaatiline sile asfalttee. Pimedusse murdis sisse päikesekiir. Aga ateism, kui elu arengu järgmine aste, muutus samuti dogmaatiliseks ja hakkas haiget tegema. Nii me aina tormame oma kannatuste raja ühest äärest teise ja otsime niikaua, kuni leiame selle, mis hingerahu pakub. Inimkonna eestormajad on ateismitasandist läbi, taganttulejad pole veel religiooni pidurdavast kütkest vabanenud.

Hingerahu on tasakaalukus. See on seisund, kus hea ja halb mõistetavaks muutuvad ja teineteisele eluõiguse annavad. Mõistma hakkamise probleem sõltub mõtlemisest.

Häid mõtteid nimetatakse positiivseteks stressideks. Halbu mõtteid nimetatakse negatiivseteks stressideks.

Kirjutan, et õpetada inimesi end ise aitama ja üldjuhul räägin negatiivsetest stressidest lihtsalt kui stressidest, sest argielus oleme nii harjunud. Pidage see, palun, meeles, sest vastasel juhul protestite lugedes pidevalt ehk tekitate raamatut lugedes endale stresse.

Nii negatiivsed kui ka positiivsed stressid tekivad meil elu mittemõistmisest ehk elu ühekülgsest nägemisest ehk hirmust, et mind ei armastata. Mida suurem see hirm kellelgi on, seda suurem on ta vaimupimedus. See tähendab, et ta ei näe oma vaimsust ehk ta on oma vaimsuse (vaimu ja hinge) iseenda eest hirmuga kinni pannud ja peab tõeseks ainult materiaalset maailma.
Vastuolu tekitab fakt, et vahel on negatiivsus kohutavalt suur, aga haigust ei teki. Teine kord ei saa olukorda eriliselt halvaks nimetada, aga haigus on suur. Miks? Nagu öeldud, tekivad stressid elu mittemõistmisest ja seetõttu elunähtuste valest hindamisest:

A. Kui asi on väliselt väga halb ja Te hindate ta väga halvaks, siis olete teda õigesti mõistnud ja haigust ei teki.

B. Kui asi ei ole väga halb, aga Te hindate ta väga halvaks, siis olete oma liialdamisega oma negatiivsust vastavalt suurendanud ja haigus tekib.

C. Kui asi ei ole üldse halb, aga Te peate teda halvaks, siis olete väga palju liialdanud ja saate raske haiguse.

Nii tekivad füüsilised haigused.

Inimese kõige suurem abistaja elu mõistma hakkamisel on tema keha. Hing hoiatab keha abil erinevate tunnetega, aistingutega, aimamistega, nn. südame ütlemisega jm. tunnusmärkidega pidevalt õnnetust ette. Kui tema märguandeid ei märgata või ei panda millekski, siis halbade mõtete pisikesed sümboolselt mustad nähtamatud energiaosakesed tõmbavad pidevalt uusi samalaadseid halbu mõtteid ligi niikaua, kuni teatud kannatuste karikas saab täis ja tekib esimene haiguslik sümptom.

Nähtamatus saab niimoodi nähtavaks. Mittemateriaalseks sõnatu saab materiaalseks nagu tõestades uskumatutele mittemateriaalsuse materiaalsust.

Iga väike varbalöömisvalu on eelhoiatus enne suure valu teket. Suurele traumale eelneb alati väike trauma. Iga möödaminev külmetushaigus on eelhoiatus vastava energia kogunemisest, et inimene märkaks ja suurt haigust ei tekiks. Kui inimene ei mõista seda hoiatust, siis tuleb raske haigus. Ja kui sellestki ei õpi, siis ta läheb selle haigusega looja karja ja tuleb järgmises elus samalaadset, aga veel raskemat õppetundi õppima.

Asja ainult heaks nimetamine on ka ühekülgne ekslik hinnang.

A. Kui asi on väliselt väga hea ja kui hindame ta väga heaks, siis hõljume hingeliselt pilvedes. Keha jääb märkamata ja järele aitamata.

B. Kui asi on hea, aga me hindame ta väga heaks, siis kõnnime vastumeelselt mööda maad, hing rabelemas taevasse. Vastumeelsus takistava keha vastu teeb hingele haiget.

C. Kui asi on halb, aga me hindame ta väga heaks, siis võib hing katki minna, kui ta keha kõrvale maapinnale potsatab, ilma et tark inimene oma lihtsameelsust mõistaks. Näilisest ülevusest tegelikkuse madalusse laskumine võib osutuda üle mõistuse käivaks talumatuks katsumuseks. Sellel hingel on väga halb olla ja veel halvem saab olema, kui ta oma vaimupimedust ei mõista.

Ainult hea tahtmisega ja tema otsimisega ja ainult hea nägemisega unustatakse füüsilisus ja klammerdutakse vaimsusesse. Klammerdumine sellesse heasse, milleta ei suudeta elada ja mille nimel seepärast elatakse, tähendab sellest heast ilmajäämist, tema kaotamist. Kes mõistab, et vaimsus kui hea ideaal ja materiaalsus kui halb paratamatus kuuluvad kokku, selle vaim ei põgene keha juurest ära. Vastandite ühtsus tagab tasakaaluka ja täiusliku terviku ehk tervise.

Ühekülgsus ehk hingeline soov ainult head saada peletab vaimu minema.

Lühidalt öeldes: liigne hea tekitab vaimuhaigusi, liigne halb tekitab füüsilisi haigusi.


Kus on stressi kasvu piir, millest edasi on haigus? Iga haiguse jaoks on piir erinev. Iga stressi kogunemine on varjatud ehk potentsiaalne konkreetne haigus. Selle stressi väike kogunemine on varjatud kerge haigestumise võimalus, suur kogunemine võimaldaks raske haiguse tekke.

Millal varjatud võimalus haigestuda haigusena avaldub? Siis kui inimene oma stressi väljendama ehk välja elama hakkab. Elu on suhtumine. Kui inimene mõne konkreetse ühese seisukoha võtab ja enda arvamust õigeks peab, siis ta ongi oma suhtumise kujundanud.

Tervis väljendab inimese suhtumist ellu. Kes oma ühekülgset halba suhtumist ükskõik kellesse või millesse ükskõik kas mõttes, sõnas või teos endale või teistele väljendama ja välja elama hakkab, see haigestub füüsiliselt. Kes samamoodi oma ainult head suhtumist väljendama ja välja elama hakkab, see saab vaimse haiguse.

Kui lapse kergelt labiilset närvisüsteemi haiguseks nimetataks, siis suhtutaks hingelisse taskaalutusse palju suurema ohutundega ja täiskasvanuks saades ei kasvaks inimese tasakaalutus raskeks psühhiaatriliseks haiguseks. Aga kuna inimkond õpib praegu veel materialismi õppetundi, kus kõike hinnatakse risti vastupidi vajalikule, siis on füüsilised haigused need rasked haigused, aga hingehädad jäetakse kui kergemad tahaplaanile. See on tarkade inimeste suur saatuslik eksitus.

Kehasse tulema ehk sündima kutsub inimest ainult negatiivsus ehk halb, mille heastama tulemist iga inimhing vajab. Hea on äraõpitud halb. Halva heastamise kui tegevuse tulemuseks on igavene elutarkus ehk arukus. Halb, mis heaks nimetatakse, ei ole hea. Halb, mis teadlikult heaks tehakse, on hea isegi kui seda heaks ei nimetata. Tema nimi on tasakaalukus.

Elu on energiate liikumine, milles valitseb täielik korrapära. Selle korrapära üle võimutsema hakkamine ehk sundimine tekitab korrapäratuse ehk haiguse. Energiate paigutus kehas on väga ratsionaalne. Kui ma jälle mõne targa süsteemi jälile olen saanud ja seda endale teadaolevaga võrdlen, imestades lihtsalt keerulisele ülemineku aina üksikasjalisemaks arenevat loogikat, siis ütlen endale: "Nii täiusliku asja loomisega nagu on inimene võib hakkama saada tõesti ainult Jumal. Kui meie tema tegemisest ka lugu peaksime ja seda hoiaksime."

Iidsetest aegadest on teada, et inimese keha erinevad energiad paiknevad seitsmes suures energiakeskuses ehk tšakras.

Ülemine kehapool:
TULEVIK

VII, kroontšakra

USK

VI, kolmas silm

Tunnete ja mõtteenergia tasakaal = LOOTUS

V, kõritšakra

Suhtlemine

IV, südametšakra

ARMASTUS

Alumine kehapool:
MINEVIK

III, päikesepõimik

Võimuenergia

II, häbemetšakra

Seksuaalenergia

I, juurtšakra

Elujõu energia


Edasi juba nendest energiapaigutustest, mis minule teada on antud.

Keha eespool
Tunde energia

Vasak kehapool
Meesenergia kandja ehk
kõik, mis on seotus isaga
ja meessooga

Parem kehapool
Naisenergia kandja ehk
kõik, mis on seotud emaga
ja naissooga

Keha tagapool
Tahte energia

Inimene liigub edasi rind ees mitte niisama juhuslikult. See liikumine räägib, et nii nagu inimene tunneb, nii ta tahab ja nii ta teeb. Tunnetus annab võimaluse teadvustada ehk arukalt tahta ja targalt tegutseda. Kes oma tahte esiplaanile seab, see liiguks nagu selg ees, märkamata kuidas kuristik läheneb. Tahe juhib saamahimulist inimest. See tsivilisatsioon õpib saamahimu õppetundi. Me himustame saada rikkust, tarkust, tublidust, töökust, kuulsust, auväärsust, tähelepanu, hoolitsust, armastust, õnne, rõõmu jne. jne. Ja seda kõike me ei saa piisavalt niikaua, kuni ei mõista, mis on järjekorras esimene.

Tunnetus on meelte süsteemne taju. Meeled on haistmine, maitsmine, kuulmine, nägemine ja kompimine. Kui inimene usuks oma meeli, siis ta ei eksiks. Aga kuna ta kasutab meelte taju mõistuse abistamiseks ehk endale kasulike järelduste tegemiseks, siis ta ei taipagi, et elab aina rohkem omakasu nimel ja ei luba endale eesmärgi nimel elutõde tunnistada. Kui ei oleks omakasu tarvet, siis ei lülituks tööle mõistus, siis inimene registreeriks nähtava objekti tervikolemust ja ei saaks stressi. Elu mõistuslik ehk ühekülgne nägemine ongi stress. Hea nägemine on positiivne stress ja halva nägemine on negatiivne stress. Kes elu tervikut ei näe, selle jaoks on elu kui vahelduvvool, mis kindlasti hea halvaks või halva heaks teeb.

Stressid toimivad süsteemselt, kutsudes esile vastavaid haigusi. Sõltumata soost, vanusest, nahavärvist, hariduse tasemest, positsioonist jm. hierarhia astmetest ehk sõltumata sellest, kas oled kuningas või kerjus, ühesugused stressid kutsuvad esile ühesuguseid haigusi.

Kõik stressid saavad alguse hirmust, et mind ei armastata.

Põhistressideks on süütunded, hirmud ja vihad. Kuhjudes kasvavad nad üksteiseks üle, kombineeruvad ja võivad moodustada haiguste segase sasipuntra. Süütunded kasvavad üle hirmuks, hirm kasvab üle vihaks. Viha hävitab inimese.

Stressiahela käivitab hirm olla süüdi. Keegi ei taha süüdi olla. Sellepärast on südametunnistusele koputamine alati kõige tõhusam vahend inimest, kes tahab olla hea, enda meelevalla alla painutada. Nii võib heategijat mängiv võimutseja teisest viimse elutahte välja pigistada nii, et ise ei saa arugi, et halba teeb. Teine hävineb oskamata ennast kaitsta.

Iga stress kasvab lõpuks vihaks:
1) kelles on süütunded, seda süüdistatakse ja ta hakkab kartma ning muutub ise süüdistajaks. Süüdistamine on viha. Igasugune hindamine, kõrvutamine, võrdlemine on oma olemuses süüdistamine.
2) kelles on hirmud, seda hirmutatakse ja ta hakkab teisi hirmutama, kasvõi õpetamise ehk hoiatamise eesmärgil. See ongi juba varjatud viha ehk eluvõitlus.

3) kelles on viha, seda vihastatakse ja ta hakkab ise vihkama. See kasvatab viha
- väljaelatavaks ehk kuni kuritegevusele viivaks vihaks või
- vaoshoitud ehk haigeks tegevaks vihaks.

Vaoshoitud viha võib olla:
- heasoovlik - tekitades healoomulisi haiguslikke protsesse või
- pahasoovlik - tekitades pahaloomulisi protsesse ehk vähktõbe.

Keegi end vabatahtlikult pahasoovlikuks ei tunnista, kuid pahaloomuliste haiguste osakaal kogu maailmas tõuseb jõudsalt. Miks? Sest kõik tahavad head näida. Tahtmine illusioonide maailmas ehk unistuste õhulossides elada lõpeb kõigil varem või hiljem taevast maa peale partsatamisega ehk haigeks jäämisega. Sellest räägin käesolevas raamatus palju.

A. Süütunded on südame stressid. Nad teevad inimese vastuvõtlikuks haigustele, kuid nad pole veel haigus iseenesest. Süütunne teeb nõrgaks.
B. Hirmud on neerude ja neerupealiste stressid. Hirmud tõmbavad halva ligi, kuid ei ole veel haigus iseenesest. Hirm teeb abituks.
C. Vihad on haigus iseenesest. Viha tuleb sinna, kus hirm on katkestanud energiavoolu. Niisugune kui on viha, niisugune on haigus. Viha hävitab.

Hirmud paiknevad kehas järgmiselt:

Selja jaotus piirkonniti

Tunded

Sagedasemad stressid

Pealaest III rinnalülini + õlg ja käe ülemine pool +1.-3. sõrm

Armastustunded

Hirm, et mind ei armastata. Hirm, et ei armastata minu vanemaid, peret, lapsi, abikaasat jne.

IV ja V rinnalüli + käe alumine pool + 4.-5. sõrm + kaenlaalune lohk

Armastusega seotud süütunded ja süüdistamine

Hirm, et mind süüdistatakse, et ma ei armasta. Süüdistamine, et mind ei armastata.

VI-XII rinnalüli

Süütunded ja süüdistamine

Hirm, et mind süüdistatakse. Teiste süüdistamine.

I-V nimmelüli

Majandusprobleemidega seotud süütunded ja süüdistamine

Hirm, et mind süüdistatakse, et ma ei lahenda majandusprobleeme. Hirm, et mind süüdistatakse raha raiskamises. Teise süüdistamine kõigis majandusasjades.

Ristluust varvasteni

Majandusprobleemid

Hirm majandusprobleemide ees.

Hirmud pidurdavad või blokeerivad täielikult inimese tahtejõu ehk elutahte. Nad võivad koguneda aeglaselt ja seepärast märkamatult, aga võivad ka pikselöögina tulles inimese siit ilmast ära viia. Hirmud tekitavad oskamatuse, mõistmatuse, taipamatuse, suutmatuse, võimatuse jne. Pidevalt korduv oskamatus saab kunagi tahtmatuseks. Oskamatus on hirm. Tahtmatus on viha.

Viha võib ära tunda viie põhitunnuse abil, mis võivad väljenduda eraldi ja neid ei peeta haiguseks. Aga kui nad esinevad kasvõi juba paarikaupa koos, siis peetakse neid haiguseks. Need on:

- valu - süüdlase otsimise viha;
- punetus - süüdlase leidmise viha;
- palavik - süüdlase süüdimõistmise viha. Eluliselt kõige ohtlikum on iseenda süüdimõistmise viha, mis tekib kõige sagedamini teiste süüdistamiste omaks võtmisest. Süüta süüdlaseks olemine on südamele kõige raskem koorem kanda.
- turse ehk suurenemine - liialdamise viha;
- eritis ehk kudede häving (meditsiiniliselt nekroos) - kannatamise viha.

Tegelikult ei esine valu ilma, et ta varjus ei oleks palavik, punetus, turse või eritiste kogunemine. Samuti on teiste viha tunnuste taga teised neli. Kokku moodustavad nad alandatu viha, mis põhjustab põletikku. Mida suuremaks on kontsentreerunud alandatu viha, seda lähemal on mäda teke. Mäda on talumatu alandatus.

Inimene tuleb siia ilma ülenduma ja ülendama. Kui ta ei oska ülenduda, siis ta ei oska ka ülendada ning alandub ise ja alandab teisi. Alandatusest saavad alguse kõik eluvõitluse vihad.

Kõik vihad võib võtta ühe nimetaja alla - süüdistamine. Ka hindamine, võrdlemine, kaalumine on, väikeste erinevustega, põhimõtteliselt süüdistamised. Viha on hävitaja.

Vihad võib jagada viieks põhirühmaks. Vastavalt paigutusele kehas on need:
- tahtmine olla teistest parem - teeb inimese südametuks, hävitab mõistuse;
- rahulolematus - hävitab elu mõtte, võtab eluisu;
- ülinõudlikkus - killustab eesmärgikindluse;
- sundolukord - võtab ära vabaduse, teeb inimese orjaks;
- vastumeelsus - pidurdab liikumise ehk arengu.

Viha ongi kõige keerulisem ja kavalam stress. Robustne ehk primitiivse inimese viha tekitab robustselt lihtsad ja kergelt ravitavad haigused. Mida kõrgemaks muutub inimkonna haritus, seda keerulisemaks ja raskemini avastatavaks ning vastavalt ka raskemini ravitavaks muutuvad haigused. Kõige vaenulikum füüsilise keha haigus on pahaloomuline kasvaja, mis tekib pahasoovlikust vihast. Viha muutub pahasoovlikuks siis, kui inimene ei saa, mida ta hing igatseb, aga ta peab enda õiguseks seda saada ja tema soov muutub klammerdumiseks oma õigustesse. Nähes teiste saavutatut, tunneb selline inimene ennast selles ülekohtuses eluvõitluses abitult. Tahtmine ülekohtu eest tasuda võib kasvõi ainult hingesopis hingitseda ja mitte kunagi teos väljenduda, aga ta on olemas ja pahasoovlikkusena ka toimib.

AIDS on juba kõrgemale ehk vaimsele arengutasandile ülemineku haigus, mis annab märku, et inimene on küll potentsiaalselt valmis tõusma, sest on piisavalt kannatanud, aga ei suuda veel näilisest ehk füüsilise maailma heast loobuda. AIDS räägib, et inimene on oma tunnetusega tulevikus ja tahtega minevikus, aga ei saa sellest ise aru.

See on elu vaimseks ja füüsiliseks pooleks eraldamise haigus, mille puhul nende vahel on selge piir, millest üleastumine on keelatud nii endale kui ka teistele. Inimene, kes on surmkindel oma õigsuses nii mõelda, ei anna kellelegi õigust oma maailmavaadet kasvõi inimlike kahtlustustega paindlikumaks muuta. AIDS on liigse ratsionaalsuse haigus.

See, kes maailma mustvalgena näeb, eraldab pooltoonid ratsionaalselt arvestades oma maailmapildist ja ei saa aru, et teeb sellega olematuks oleviku. Diafragma ehk vahelihas sümboliseerib momendi olevikku. Teda ümbritsevad koed sümboliseerivad veidi laiemat igapäevast olevikku. Kes mõttekiirusel muinasjutulisse tulevikku kiirustab, see peab ilma kehata minema, sest pole olevikus oma keha mõistnud ehk armastanud.

Olevik õpetab meid vastandeid rahumeelselt iseendaks ühendama. Kes enda keha kõlvatusi oma keha füsioloogiliste vajadustega õigustab, see on võimeline kuriteopaigalt pühakotta astuma ja seal ennast ilma pattu kahetsemata püha inimesena tundma. Selline raudse õigusega ühest uksest sisse teisest välja kõndimine lõpeb vaimumaailma suletud ukse taga. Füüsilise keha kannatuste põhjuste mõistmine paotab uuesti ka taeva värava, et eksinud lambukene sisse lasta.

Teistest parem olija on sel kombel oma maise teekonna teistega võrdsel kombel lõpetanud. Sünd ja surm tõestavad igale inimhingele teistega võrdväärsust niikaua, kuni me seda mõistma hakkame. Aga elupäevade kvantiteet ja kvaliteet tõestavad mina-ise-olemise kvantiteeti ja kvaliteeti.

Kõigel on kaks otsa, mis teineteist tasakaalustavad, et tervik oleks tasakaalus. Elus ja elu peegelpildis ehk inimeses on 49% halba ja 51% head. Kõik meie stressid kuuluvad selle 49% sisse ja nendest ma räägin. Kui see protsent suureneb, siis on tervis, edasi ka juba elu, ohus. Eranditult iga inimene sünnib siia ilma õppima ehk halba heastama ehk seda 1%, mis 49-st 50 teeb, võimalikult 0-i lähedal hoidma. See tähendab, et inimene sünnib ainult selle halva kutsel, mida ta eelmistes eludes pole kui head mõistma õppinud.

Inimene peaks olema kui rändaja teel, kes elust läbi läheb ja kellest elu kui sõelast läbi läheb, jättes sellest 49%-st vaid enda jaoks vajaliku tarkuse iva sõelale. See iva ülendab seda inimest väärikamaks. Kahjuks jätab hirmunud inimene peale iva veel palju rämpsu endasse ja see ongi haigus. Rämps on see, mida inimene rämpsuks peab. Ühele üks, teisele teine asi. Kes teistele meeldida tahtes teiste arvamuse järgi oma maailma kujundab, see jätab ka teiste rämpsu endale.

Hirmunud inimese jaoks võivad nii halb kui hea mõlemad halvad olla, sest ta kardab mõlema võimu enda üle. Hirmunud inimene kardab olla ori ja seepärast ta on ori. Kõige rohkem on ta oma hirmude ori. Kõike, mida inimene kardab, seda tõmbab ta endale ligi. Rohkem kui ükskõik kes, teeme me ise endale halba, aga süüd otsime teistes. Hirm blokeerib igasuguse energia voolu, tekitades vastava energia üleujutuse hinges ja kehas, muutes kuhjunud energia vihaenergiaks.

1) Liigne halb ehk 49%-st suuremaks kasvav halb, tekitab keha füüsilisi haigusi.
2) Liigne hea ehk 51%-st suuremaks kasvav hea, tekitab vaimuhaigusi.

Illusioonid ehk liigne hea tekitab psüühilisi kõrvalekaldeid, mis hea kuhjumisest kasvavad psüühilisteks häireteks ja lõpuks vaimuhaigusteks.

Inimene on võimeline ise oma keha aitama, kui ta mõistus on alles. Kui mõistust ei ole, siis ei ole ta ka võimeline ennast ise aitama. Teda saavad aidata ta vanemad ja lähedased. Kui hingelist abi ei osata või ei taheta anda, siis ollakse sunnitud vaimuhaige keha aitama. Ükskõik kui raske see ka ei oleks.

Haigete, ka vaimuhaigete, ravi peaks iseenesestmõistetavalt olema haige inimese vanemate töö, sest laps on oma vanemate summa. Kui perekond ehk vanemad on armastussuhetes, siis perekond on tasakaalus. Ka laps, kes on perekonna peegel, on siis tasakaalus ehk terve. Tasakaal on kahe poole omavaheline suhe nii vaimsel kui ka füüsilisel tasandil.

Niisugune, kui on lapse isa, on lapse vaim, mõistus ja luustik. Tema materiaalne elu.
Niisugune, kui on lapse ema, on lapse hing, tunded ja pehmed koed. Tema hingeelu.

Kõik luustiku vead peegelduvad pehmetes kudedes ja kõik pehmete kudede vead peegelduvad luustikus. Kes ei oska ennast näha, see vaadaku oma vanemaid ja tehku järeldus. Selle tõe eitamine maksab tulevikus valusalt kätte.

Ema määrab maailma, isa loob maailma.
Laps on pool neist mõlemast.
Haige laps on nende mõlema karmavõla lunastus.

Kui vanemad on arukad eluteel minejad, siis ei jää nad ise ega laps ajast maha ja lapsele ei teki füüsilisi haigusi. Kui vanemad on arukad minejad, kes ei jookse ajast ette, siis ei teki neil endil ega lapsel vaimseid häireid. Arukus on tasakaalukus, mõistvus, armastus.

Laps on oma vanemate summa. Summa teatavasti on kvantiteet, mis kindlasti liidetavatest kvaliteedilt erineb. Seepärast on vanemad meelsasti lapses iseennast leidmas kui laps on terve ja heas mõttes silmapaistev. Aga kui lapsel on midagi viga, siis võib hirmunud vanematel silmanägemine täiesti puududa. Hirm süüdi olla võib hävitada täielikult tahtmise aidata. Enda heaolu on tähtsam neil, kes ennast heategijateks nimetavad. Suures hädas on pahad inimesed suuremad aitajad.

Olenemata asjaoludest ei ole olemas süüd, on olemas vead. Ja vigu saab parandada. Viga ei ole patt, viga on oskamatus. Aga oskamise äraõppimiseks oleme kõik siia ilma tulnud, olgu me siis vanemad või lapsed. Ainukene patt siin ilmas on andestamatus. Ja seda pattu tehakse palju, mõistmata, et iseenda eest ei saa midagi peita. Patt on see, kui hea unustatakse ja halba mäletatakse. Mäletatakse seda halba, mida ei ole mõistetud kui iseenda viga ja mis teisele seepärast külge kleebitakse.

Ei ole vaja oma vanemaid süüdistada, sest olete nad ise oma vabal valikul valinud kui jälle taassündida otsustasite. Vajasite selles elus heastamiseks seda halba, mis neil oli anda. Tulite neid tingimusteta armastama sellistena nagu nad on. Kui olite selle unustanud, siis tuletage meelde ja parandage oma vead.

Sõltumata vanematest on lastel vaja oma hingeelu ise tasakaalu viia. Hea kui vanemad oma osa lapse kujunemises mõistavad ja enda meeleparandusega ka last edasi aitavad. Aga kui vanemate vaimupimedus seda ei võimalda, siis on laps valinud raskema elu õppetunni ja peab seda üksi tegema.

Keegi ei pea kellelegi head tegema kui ta ei taha, aga igaüks ise vajab seda. Inimene vajab teisele hea tegemist ehk andmist, et ise inimene olla. Missugust andmist? Mis on kõige suurem andmine?

Asja andmine on väike andmine.
Armastuse andmine on suur andmine.
Andeks andmine on kõige suurem andmine.

Iga andeks andja jõuab kunagi hetkeni, mil tunneb, et tahab mineviku käest andeks paluda, et on oma mineviku õnnistava armastuseta jätnud. Kui minevik vabaneb, siis samal hetkel täitub tulevik vabalt voolava armastusega, mis teeb inimese õnnelikuks. Andeksandmine on teadlik ehk inimväärikas topeltandmine. Andeks palumine on antud halva teadlik ehk inimväärikas heaga asendamine. Suuremeelse andeksandmisega võib märkamatult liiale minna. Kogu südamest andeks palumisega seda viga ei tehta.

Hea on, kui inimene oskab andeks anda ja andeks paluda inimeselt. Veel parem, kui ta looma peab andestamise vääriliseks. Kõige parem on, kui inimene õpib andeks andma ja andeks paluma nähtamatutelt energiakehadelt ehk stressidelt. Nii vabaneb inimesest negatiivsuse külgetõmbejõud ja ta saab õnnelikuks.

On olemas üksainus Jumal, see on Armastus.

Ta ootab, millal inimene end hirmuvangist vabastab, et ta saaks inimest armastada.

Inimene on oma saatuse ehk arenguteel mineja. Kõik, mis ta seal teel kohtab, on vajalik sellisena nagu ta on. Inimesel on vaid vaja oma suhtumist muuta ehk elu kahepoolsust mõistma hakata. Mõistma suudab hakata see, kes oma hirmudest vabaneb.

Küsimusele, kas minna oma teel, oleme oma siia ilma tulekuga juba vastanud. Nüüd tuleb igaühel endale vastata, kuidas minna. Kas minna stressideta või stressidega.

Vaatamata stresside kasvule pikeneb inimkonna keskmine eluiga, mis toob kaasa suuremad kannatused ja piinarikka äramineku. See tähendab, et inimhinged vajavad sügavamaid ja küpsemaid teadmisi, mida ainult vanadusel anda on. See vajadus on võimaldanud leida kõikvõimalikke füüsilisi eluea pikendamise võimalusi ja vahendeid. Küllap leitakse ka
Voog. Tee ise koduleht!