Sünne  meelespea ja igati huvitavat lugemist.


"Varese hingamine"


SISSEJUHATUS

Ühel normaalsel päeval tekib meil ca 70 000 erinevat mõtet. Mõtted kutsuvad esile erinevaid tundeid, emotsioone ja keelelisi ning füüsilisi väljendusi. Meie tundeid, emotsioone ja väljendusi toetavad omakorda mõtetest koosnevad “mõttekompleksid”, milles sisaldub asjakohane informatsioon. Tegemist on  terviklike mõtete, tunnete, emotsioonide ja väljenduse kompleksidega (edaspidi: m/t/e/v kompleks), mille osad on omavahel seotud ning millest ühe ilmnemisel lisanduvad kohe ka ülejäänud. Mingi m/t/e/v kompleksi või kompleksi osa (millele tavaliselt järgneb, nagu  ülal öeldud, terve kompleksi aktiviseerumine) käivitajaks on informatsioon, mis esineb kas meie mõtetes ja/või ettekujutlustes ja/või ümbritsevas keskkonnas
Mõttekomplekside sisuks on tavaliselt ühe või sarnaste teemade ringi kirjeldav sisemine monoloog või dialoog. “Sisekõne” sarnaneb helitu rääkimisega, väljaütlemata sõnade ja lausetena.
Tihti on nii, et olles hõivatud mõtetest ei pane me tähele tundeid, emotsioone ja väljendust. Tähelepanematus sellistel puhkudel võrdub sündmustega mida poleks justkui olnudki.
Kõik võikski nii jääda, kui see ei mõjutaks oluliselt meie igapäevaelu. Kes meist ei teaks, et mõeldes meeldivatele või ebameeldivatele sündmustele järgnevad neile vastavasisulised tunded, emotsioonid ja väljendus? Samas me teame, et me ei taha tunda end halvasti vaid hästi. Enamuses me teeme nii, et hoidume meenutamast või sattumast situatsiooni, mis tekitab halbu tundeid ja emotsioone. Tavaliselt pürgib igaüks meist selle poole, et tunda end hästi. Probleem tekib meie vahel siis kui “hästi” ei ole ühine, samane. Ja seda juhtub inimeste vahel tihti.

Hõivatus mõtetest.
Hõivatus mõtetest tähendab siin seda, et me oleme neile suunanud suurema osa oma tähelepanust. Tähelepanust jäävad välja nõrgema ja keskmise tugevusega tunded, emotsioonid ja väljendus. Nende teke ei häiri. Tugevad aga toovad meie esialgsetes mõtetes esile teemamuudatusi. See tähendab, et mõtted muutuvad teemaga vastavaks.
Tundub, et tunded, emotsioonid ja väljendus elavad “oma elu”. Ja nii see ongi – toimub ridamisi tingituid reflekse psüühilisel tasandil. Sama võime öelda ka mõtete kohta – nad elavad “oma elu”. Selle tõestuseks võite proovida neid peatada või kiirendada, aeglustada. Kui teil see õnnestub siis võib tõesti öelda, et mõtlemine on tahtlik tegevus. Sama võib proovida ka tunnete ja emotsioonidega.
Võib olla ei olekski oluline sellest teemast teadlik olla, kui poleks statistilisi andmeid, mis räägivad ca 80%-st haigustest, mis on psühhosomaatilist päritolu. “Psühho-” tähendab hinge “soma-” keha. Ehk: psüühikas toimuv kutsub esile muudatusi füüsises (kehas). Kui te proovisite läbi viia eksperiment oma mõtete, tunnete ja emotsioonidega siis märkasite et see on võimatu või väga raskesti teostatav.
Mis on psühho ehk hing ei teatagi väga täpselt. Kuid on teada, et selles sisalduvad mõtted, tunded ja emotsioonid.  Elada ei olekski vahetevahel nii paha, kui meil puuduksi kompleksid, mis tekitavad ebameeldivaid elamusi. Ülalpool sai mainitud m/t/e/v-komplekse käivitavat informatsiooni. Mis see on? Informatsiooniks võib olla ükskõik mis, mis tekitab kajastumise meis endis. Kajastumise tulemuseks on meis oleva kompleksi ärkamine ja meie allutamine selle poolt. Seega pole õige öelda, et ma tunnen end halvasti sest “see või too” tegi seda. Kajastumist ei tekiks iialgi kui vastavaid komplekse meis endis ei oleks.
Kajastumine ei ole iseenesest halb, kui seda ei hoitaks tagasi. Tagasi hoidmine tekitab teatavasti meie sees pingeid. Kogunenud pinged hakkavad järk järgult mõjutama füüsist. Tekivad muudatused. Näiteks haigused.
Tänapäeval valitsev arvamus sellest, milline peaks olema inimese käitumine tekitab väga tihti sisemisi vastuolusid. Siis kui tahaks karjuda, seda teha ei tohi, sest pole sünnis. Tahaks öelda tõe otse välja aga ei ole sünnis. Jne. Kuidas me peame käituma, seda reguleerivad ühiskonnas valitsevad “inimlikud” kokkulepped. Näiteks eetika, esteetika, etikett jms. Nendest tingitud “ei tohi” tekitab hiljem ridamisi probleeme nii psüühilise kui ka füüsilise tervisega.
Pingete maandamiseks kasutame mitmeid vahendeid: spordime, reisime, käime teatris, tarvitame alkoholi ja narkootikume jne arvates, et see maandab pingeid. Kui vaadata tõele näkku ja endalt ausalt küsida – palju ja kui kauaks see on aidanud? Mis vastuse saate? Kas me ei ärritu enam? Ei lange masendusse, ega tunne hirmu?
Kas inimene saab elada “kompleksideta”?
Enamuses ei tee me vahet, kas me toimime kompleksi või ratsionaalse mõistuse ajel. Kompleksi ajel tegutsedes oleme me reflektoorsed, tegutseb alateadvus. Püüdes tegutseda teadlikult, mõistuslikult püüame alla suruda pealetungivaid reflekse. Olles niimoodi harjutanud, tekib tunne, et komplekse polegi enam. Aga võta näpust – miski ei kao ignoreerimise tulemusena. Kompleksid tegutsevad edasi, kuid nähtava väljundita. Nähtamatud kompleksid tegutsevad edukalt edasi alateadvuse sfääris, püüeldes igal juhul mõjutada teie käitumist vastavalt välisele või sisemisele informatsioonile. Allasurutud kompleksite töö tulemuseks on tavaliselt füüsiline või psüühiline haigus.
“Kompleksides” sisalduvad emotsioonid, mis kriitilise piirini kogunedes murravad meie poolt loodud barjääridest läbi. Tavaliselt nimetatakse seda “enesevalitsemise” kaotamiseks. Sellistes emotsionaalsetes “pursetes” väljenduv jõud on väga võimas. Kahju küll, kuid tihti on ta purustava toimega ümbritsevale. Sellised “pursked” on tegelikult organismile loomulikud, sest ta tahab vabaneda pingetest, mis mõjuvad organismile hävitavalt. “Purskeid” kutsub esile alateadvus, mis vastutab organismi ellujäämise eest. Organismi ellujäämine on alateadvuse põhilisi funktsioone. Surudes “komplekse” alla ei lase me organismil ellu jääda. Loomulikult tahame olla paremad, aktsepteeritud, ja võtame omaks ühiskonnas valitsevad normid, mis sest, et organismis tekivad vastuolud.
Hulk teadlasi otsib kiirelt toimivaid vahendeid, mis raviksid. Mida arstimid ravivad: kas “psühhot” või “somat”? Põhjust või tagajärge?
Kompleksidest on võimalik vabaneda. Selleks kasutatakse mitmeid vahendeid nagu näiteks positiivne mõtlemine, gestaltteraapia, psühhoanalüüs jms. Kuid tavaliselt peab olema keegi, kes seda meiega läbi viib. Ise nagu ei saakski midagi teha. Allpool on ühe harjutuse kirjeldus, mis lubab harjutamisel saavutada sisemist rahu ja teadlikkuse olulist suurenemist.
Sisemine rahu ja teadlikkus on meie teadvuse (ratsionaalse poole) omadused. Mida rahulikumad ja teadlikumad oleme, seda vähem oleme alateadvuse mängukannid ja rohkem homo sapiensi moodi.
Rahutus meis on automaatne – tegutseb alateadvus. Selleks, et saavutada suuremat ratsionaalsust tuleb esiteks maha rahustada töötavad alateadlikud protsessid ja hõivata teadvusele võimalikult palju ruumi. Kahte korraga ruumis olla ei saa, seda jagatakse pidevalt ümber töötavate alateadlike protsesside ja teadlike selgust taotlevate ponnistuste vahel.


"VARESE HINGAMINE"

Varese hingamise olulisemaid aspekte on tähelepanu teadlik kasutamine ja arendamine. Tähelepanu on  meie loomulik omadus ja selle teadlik valdamine kasvava ratsionaalsuse (teadlikkuse) aluseks.

HARJUTUSE TEGEMISE KOHT
Harjutuse tegemiseks valige rahulik koht, kus ei oleks liialt palav ega külm (mis võiks häirida).  Ruum võiks eelnevalt olla tuulutatud.
Valige keha selline vaba asend, kus tunnete ennast mugavalt. Ei ole väga soovitav kasutada pikali olekut, sest rahunemise käigus jääte kergelt magama. Kuid kui tahate end kiiresti välja puhata siis tehke harjutust just pikali olles – magama jäädes kestab uni lühikest (kuni 15 – 20 min) aega ja on väga kosutav.
Lülisammas peaks olema võimalikult sirge.
Riietus peaks olema soojem, sest rahunedes keha jahtub ja võib hakata külm. Külmatunne aga segab harjutuse tegemist.

HARJUTUS KOOSNEB JÄRGMISTEST, ÜKSTEISELE JÄRGNEVATEST, ETAPPIDEST:
I.    Viime tähelepanu hingamisele
II.   Loendame sisse- ja väljahingamisi
III.  Viime tähelepanu mõtetele
IV.  Nimetagem mõtteid varesteks
V.   Vareste parve või üksiku varese jälgimine


VAATLEME HARJUTUSE ÜKSIKUID ETAPPE LÄHEMALT


I. VIIME TÄHELEPANU HINGAMISELE
Valige oma kehas selline koht, kus hingamist on füüsiliselt tunda. See koht jääb  harjutuse sooritamise ajaks tähelepanu keskmesse - seal tuleb hoida oma tähelepanu kogu selle aja, mil loendate sisse- ja väljahingamisi.

II. LOENDAME SISSE- JA VÄLJAHINGAMISI
Sisse- ja väljahingamiste loendamine peab olema lihtne, primitiivne, st et  kasutatava informatsiooni hulk peab olema minimaalne.  Seda võib teha kahel moel.
Esimene viis:  arvuline loendamine.
Näiteks iga sissehingamine puhul ütleme mõttes  “üks”, väljahingamise puhul “kaks”. Loendamegi: üks – kaks, jne. Võib kasutada ka keerukamat loendamist, kuid selle tulemusena ei pruugi sisemist rahunemist tulla, sest siseinfot, mis käivitab komplekse on palju. Harjutuse eesmärgiks on ju rahunemise esilekutsumine, mitte aga erutuda.
Teine viis: loendamine häälikute abil.
Sissehingamise ajal võib kasutada ka üksikuid silpe, mis klapivad sisse- ja väljahingamisega. Näiteks kasutame silpe SO – HA. SO sissehingamisel ja HA väljahingamisel. Nii SO kui ka HA peaksid läbi O ja A venitamise ideaalselt sobituma hingamisrütmiga. See näeb välja nii: SOOO – HAAA. Loomulikult sobitab igaüks O ja A pikkuse vastavalt oma hingamisrütmile ja sisse- ja väljahingamise pikkusele. Sisse- ja väljahingamise vahel on meil loomulikud pausid, mille ajal me ei hinga. Need on loomulikud pausid. Pauside ajal me ei loenda ega ütle mõttes SO – HA. Pausid venivad pikemaks meie sisemise rahunemise tagajärjel ja see on igati normaalne, loomulik protsess.
Valige endale sobiv moodus.
NB! Hingamine on täiesti normaalne, kontrollimatu. Me ei forsseeri ega aeglusta seda, jälgime seda nii, nagu see toimub. Me võime märgata, et hingamine muutub järk järgult rahulikumaks – nii see peabki olema, toimub ju rahunemine. See toimub loomulikult, iseenesest.

III. VIIME TÄHELEPANU MÕTETELE
Peale seda, kui oleme piisavalt rahunenud, viime tähelepanu mõtetele. Me ei püüa nende vastu võidelda, neid eemale tõrjuda ega maha suruda vaid vaatleme. Oleme neis teadlikud.
Õiget vaatlemist illustreerib lause: “Nad on aga nad ei sega”.
Väikese harjutamiskogemuse tulemusena võime väga kergelt kohe mõtetega kaasa minna ja õige pea kaob ka sisemine rahu. Kaasaminek ei ole viga vaid harjumus. Rahu saavutame taas, kui pöördume sisse- ja väljahingamise loendamise juurde.

IV. NIMETAGEM MÕTTEID VARESTEKS
Mõtted koosnevad sõnadest, moodustavad lauseid. Igas sõna, lause on kirjeldav. Kirjeldusele järgneb järgmine kirjeldus – ja nii lõputult, katkematult. Lõputu kirjeldamine kutsub aga enesega kaasa automaatselt tundeid, emotsioone, väljendusi. Selleks, et automaatse protsessiga kaasa mitte minna (meie eesmärgiks oli ju rahunemine) kasutame ettekujutlust. Mõtteid võiks kujutleda ette lendavate lindudena, näiteks varestena. Lendavaid vareseid on lihtne vaadelda nendega kaasa minemata. Nii me ei käivita üha uusi mõtteahelaid ning nendega kaasnevaid t/e/v komplekse ning hoidume sellega kaasnevast tähelepanematusest ja segadusest.
Vaatame lendavat varest (e. mõtet), seda kuidas ta mööda lendab.

V. VARESTE PARVE VÕI ÜKSIKU VARESE JÄLGIMINE
Kui mõtteid tuleb rohkem, laseme neil moodustada vareseparve. Me ei loenda parves olevaid linde, vaid vaatleme tervet parve.
Tundub, et kõik mõtted liiguvad ühesuguse kiirusega, mõni on võib-olla ainult erksam, näiteks avastame valge varese, kes meie tähelepanu eriti köidab. Võime temaga hõlpsalt kaasa minna – tema erisuse pärast. Ärge tehke varestel vahet – vares on vares.
Meil on võime sulada hetkeliselt varesega kokku – samastuda mõttega. Samas tundub samastumine nii loomulikuna ja märkamatuna, et pole kahtlustki, et oleme samastunud. Samastumisel muutume kohe vareseks (mõtteks). Rahulikkus asendub rahutusega (rahutusena pean silmas mõtete voolavust, mitte ärevust vms).
Parve vaatlemisel tekib tavaliselt täiesti normaalne probleem: väga raske, peaaegu võimatu on haarata parve, sest ikka ja jälle toimub klammerdumine ühe varese külge. Tähtis on siin mõttele “mitte järgi minna”, hoiduda seda arendamast. Tähelepanu tuleks hoida jälgimisel (ja jälgijal) endal, ning mõtteid justkui “hajusalt” vaadelda. See nõuab algul pisut harjutamist. Sarnast tähelepanu viisi nimetatakse hajutatud tähelepanuks.
Me lihtsalt fikseerime, osalemata, et mõte tuli, “lendas mööda” ja kadus silmapiirilt. Meie jäime protsessi kõrvale. Nii võib enda üllatuseks avastada, et mõtted ilmnevad iseenesest, meie soovist sõltumata. Kuid samas on meie võimuses neid ignoreerida, neist “lahti lasta”, neist eraldi olla.
Harjutuse süvendamisel võime avastada ka, et samal moel eraldi olla saab ka komplekside ülejäänud osadest: tunnetest, emotsioonidest ja väljendusest.


LISAKS

HINGAMISE INTENSIIVSUSEL ON SEOS MÕTETE ILMNEMISEGA
Mida kiirem on hingamine, seda rohkem on mõtteid, tundeid, emotsioone ja väljendusi. Ja mida aeglasem on hingamine, seda vähem neid on. Muidugi ei tähenda see, et oleme tundetud, justnagu surnud. Pigem on see rahulik olek, mille esineb nii mõtteid, tundeid, emotsioone ja väljendusi, kuid me ei sula nendega üheks vaid oleme neist teadlikud – oleme teadvelolekus. Tegelikult suurenevad selles olekus tõeline tundeerksus e. tajumisvõime ja tähelepanelikkus. Maailm muutub justkui kirkamaks, on nagu “puhtaks pestud” – värvid on kirkamad, helid selgemad,  märkame ja tunneme erksamalt, mis toimub meis ja meie ümber, sh. kaasinimestega. See kõik tuleneb sellest, et tähelepanu pole enam nii seotud alateadlikesse protsessidesse ning oleme lähenenud sellele, mis võikski olla inimese loomulik olek.
Harjutuse jooksul võivad mõtted praktiliselt kaduda. Tekib “mõtetest vaba” olek. Sellises olekus jätkamine, ka igapäevases elus, annab elule teistsuguse kvaliteedi.
Sellise oleku puhul võib tekkida hirm, sest me pole kunagi olnud sisemiselt rahulikud. Tundub, et meil ei ole vahendeid, mille najal ja ajendusel tegutseda. Seda ei ole tarvis karta – te olete saavutanud ratsionaalsuse. Need vahendid, mida te pidasite enne enda omadeks pole seda tegelikult kunagi olnud, need kuulusid automaatsetele alateadlikele protsessidele. Asemele tulevad uued, senini avastamata või tavaliselt harva esinevad võimalused. Enda uusi võimalusi tuleb tundma õppida ja seejärel oskuslikult kasutada. Igal juhul on aga need vahendid senistest palju võimsamad ja efektiivsemad ning võimaldavad näha ka elu teisi tahke ja tegutseda produktiivsemalt ning teadlikumalt.


TEGUTSEMINE UUES OLEKUS

Uue tegutsemise vahendid

Väga tähtis on omada sisemist kindlustunnet. Mitte ainult harjutusi tehes vaid kõikjal.
Mõned vahendid, mis annavad kindlustunde:
1) usk enesesse, kellessegi või millessegi;
2) tahe – tegutseda omamata sõnalist või ettejutluslikku konstruktsiooni, omades kindluse tunnet;
3) tegutsemine kellegi või millegi pärast.
Eelpoolnimetatud kolme vahendit ei kasutata tavaliselt “puhtalt”, st ei kasutata tunnet, olekut, mis on tegelikuks edasiviivaks jõuks. Tavaliselt on tunne läbipõimunud sõnalistest (mõttelistest) või ettekujutluslikest tegutsemisvormelitest. Igapäevases elus tegutseme läbi väljakujundatud või automaatsete vormelite. Tegutseme vormelites sisalduva informatsiooni järgi – meie igapäevane tegevus  ja tulemused on sellest sõltuvad.
Pange tähele, et kui jätta kõrvale sõnalised või ettekujutluslikud vormelid (mallid), jääb alles tunne või olek – seda saab teadlikult suunata täiesti vabalt valitud tegevuse või eesmärgi saavutamiseks, kaob ära sõltuvus.

Voog. Tee ise koduleht!