Sünne  meelespea ja igati huvitavat lugemist.


...Meel on eneseteadvus. Ainult tänu eneseteadvusele saame oma olemasolu kinnitada: „Ma tean, et ma olen olemas“. Enese olemasolu teadvustamiseks ei ole vajalikud mentaalsed arutelud ja järeldused. Oma olemasolust teame ka mentaalsuseta. Ka ei ole see tunne, et olen olemas. See on sõnatu, mõteteta, ettekujutlusteta ja tunneteta teadmine. Meel pole ükski meile teadaolevatest kirjeldustest. Tema kohta saab vaid öelda, et ta on – ma olen.
Mis osa see meist siis on, ilma milleta pole enesemääramist, pole tähelepanu, mille sarnane ta on? Selgitamiseks peab võtma kasutusele välise kirjelduse, see aitab mõista. Selleks mõisteks on RUUM. Silmas peetav ruum ei ole õhk, ega ka vaakum vms. See on ruum, milles asetseb absoluutselt kõik, nii õhk, kui vaakum, Universum, puud, maa, loomad, aatomid ja subatomaarsed osakesed jne. RUUM ei ole surnud, olematu vaid täielikult TEADVEL. Et ruum on igal hetkel kõikjal olemas (vt mateeria ja energiate sügavusse – mida väiksemate osakesteni jõuame, atomaarsel tasandil, seda suuremad on distantsid osakeste vahel, seda suuremaks muutub ruumi osakaal) ja kõike läbistav siis võib öelda, et ta on tõesti kõikjalolev. Kõikjalolevat Ruumi ei saa kirjeldada, sest pole millestki kinni võtta – TA EI OLE OBJEKT. Seepärast öeldakse „Too“. Ruumis asetseb kõik temast erinev, alates pisimatest osakestest tajutava mateeriani. Ruumita ei saa miski olemas olla. Piltlikult – energial ja ainel pole kohta, kus eksisteerida. Ruum annab kõigele olemasolevale võimaluse enda sees olla. Seda saab vaadelda ka Tema poolse ARMULIKKUSENA. Kui kaob mateeria ja energiad, jääb Ruum alles. Targad räägivad, et ta on hävimatu, igavene, keegi ei tea, kust ta on saanud alguse. Ruum on enesest teadlik. See on võimalik ainult sellisel juhul, kui tal on eneseteadvus. Ülalolevast võib järeldada, et selline eneseteadvus on lõpmatu ja sisaldub samaaegselt absoluutselt kõiges.
Ruum on muutumatu. Muutused toimuvad kõigega, mis temas sisaldub. Igal muutuvusel on algus, areng ja lõpp (transformatsioon). Ruumis asetsev on allutatud põhjuse ja tagajärje seadusele. Ruum ise on sellest väljaspool.
Ruumi on nimetatud Jumalaks, Sada-Šivaks, Isaks ja veel mitmeti. Ruumis sisalduvat nimetatakse Tema loominguks. Eeldades, et „alguses“ oli ainult Ruum, siis on põhjust eeldada ja sellest räägivad ka mitmed lood, et Jumal lõi maailma, st kõik on tekkinud ruumist. Kuidas see toimus, sellest on kirjutatud pühakirjades.
On loogiline järeldada, et kui Ruum hakkas alguses looma, lõi ta endast erinevaid, kuid mitte „tihedaid“ energiavorme, vaid endale „lähedasemaid, sarnasemaid“. Sarnasemad moodustasid omakorda „tihedamaid“, need omakorda jälle tihedamaid jne kuni füüsilise mateeriani välja. Selline „moodustumine“ võib olla loogiline. Selline  moodustumine on sarnane tihenemisele. Sellest võib tekkida mulje, et tihenenud mateerial pole midagi ühist Ruumiga. Võib olla see ongi nii, kuid kui meenutame Ruumi olemust, avastame, et ta on ikkagi siinsamas, kogu aeg. Ruumi sellist kohalolekut nimetatakse kristluses „Tunnistajaks“. Ehk on loogiline järeldada, et kui Tunnistaja on siinsamas, siis Tema ja füüsilise mateeria vahel on samuti alles ka loomise algusest pärit areng – peeneimast jämedaimani. Loomist ei ole õige pidada lõppenuks, sest vastasel juhul poleks midagi olemas. Loomise protsessi võib igal hetkel märgata nii endas kui ka väljaspool. Võtke kasvõi südame tööd esilekutsuvad elektrilised impulsid – iga löök ja paus on täiesti uus.
Pidevast uuenemisest võib rohkem aimu saada läbi „hetke“ mõiste. Teatavasti on kõik toimuv hetkes. Hetk on Ruum. Hetke ei taju me sellel põhjusel, et tähelepanu on suunatud dünaamilistele protsessidele, mis toimuvad viies kehas. Vii tähelepanu ruumile-hetkele-meelele-eneseteadvusele.
Ruum on alati olevikus, Jumal ei eksisteeri eilses ega homses, vaid siin ja praegu. Dünaamiliste protsesside järjestikulisel liitumisel tekib aja kulgemise mõiste.
Mälusse jäädvustub eranditult kogu toimunu. Igaüks teab, mis on harjumused. Hetkest vaadatune võib nentida, et meiega toimub pidev „deja vu“ – enesekordus. Sellist enesekordust nimetatakse „karma“. Karma toimet on raske avastada, sest me ei viibi hetkes, vaid oleme vahetpidamata samastunud erinevate protsessidega. Ruum on teatavas mõttes täiesti neutraalne. Kuid kui tema poole õieti pöörduda, tuleb välja, et ta olev, mõistusele arusaamatul moel aktiivne. Siinkohal ei tohiks hetkekski unustada, et ta on kogu loome algus, selle Isand. Öeldakse, et ta on armastav, armulik, heasoovlik, ta on õndsus – needki omadused on pigem inimesepoolsed läbielamised, mis sellest kokkupuutest tulenevad. Kokkupuuted Jumalaga kutsuvad inimeses esile muudatusi, mis kinnitab, et Ta on „elus“ ja tegutseb.

Kuidas siis jõuda olevikku, hetke kõige olemasoleva Isanda juurde?
Räägitakse, et see on võimalik. Selle kohta on ajaloost ka näiteid.
Piiblis on öeldud, et Jumal lõi inimese oma näo järgi, täpne tõlge aga ütleb, et „oma plaani“ järgi. Iga olend on Jumalaga alati ühenduses (loe ülalt välja). Ka inimesel peab olema mingi „sild“ ja „vahend“, mis on ühendavaks lüliks ja liikumisvahendiks. See sild peab olema Jumala enda sarnane või väga lähedaselt sarnane. Arvatavasti ei saa selleks olla mõte, ettekujutlus, tunne või füüsis – ükski neist ei kanna „olevikku, hetke“ ja neutraalsust, väljaarvatud see, et nad eksisteerivad tõesti ainult hetkes. Uurides end leiame, et selleks otstarbeks meil justkui polekski ühtegi vahendit. Kuid siiski on see olemas. Otsides vahendeid, pöördume me väljapoole. Mis see tähendab? See tähendab väljapoole ENESETEADVUST, MEELT. Otsime ennast (silda ja vahendit) väljastpoolt ennast, sest see on harjumuslik ja ei tule selle pealegi, et pöörduda eneseteadvustamise „ma olen olemas“ poole.
Leidnud end ja jäänud sellesse, võime avastad mitmeid ja mitmeid protsesse, mis nüüd juba „minu ümber“ toimuvad. Enne ma samastusin nendega, pidasin end nendeks.
Erinevad protsessid on grupeeritud vastavalt „tihenemisele“, „Loomise“ protsessile ja on järgmised:
    Hing,
    Intellekt,
    Mentaalsus,
    Vitaalsus,
    Füüsis.
Igat ülalnimetatud gruppi on samas õigustatult nimetatud „kehaks“, sest seda on võimalik teistest eraldada, iseseisvana kasutada ja arendada. Nende mõõtmed ja kuju on füüsisest erinevad.
Nn „vaimsete arenejate“ hulgas on tihti räägitud „eksimustest“. Eksimused tähendavad siinjuures laias laastus enda tegeliku „Mina-eneseteadvuse“ segiajamist ükskõik millise kehaga, aga ka mitme kehaga. Segiajamise põhjustab eneseteadvuse mittetundmine ja samastumine erinevate kehade ja nendes toimuvate protsessidega. Enese olemuse mittetundmise põhjus peitub arvatavasti selles, et keegi pole meile seda kätte juhatanud. Kogu elu on meile õpetanud mentaalsuse ja tundelisuse esmatähtsust, prioriteeti. Väärtuseid oleme alati otsinud „väljastpoolt“.
Et eneseteadvus on oma olemuselt „tühi“, siis on seda objektina võimatu saavutada. Kui vaadata asjale olemuslikult võib öelda, et tegelik „Mina“ pole ei füüsiline keha, tunne,  mõte, intellekt ega ka hing, vaid eneseteadvustamine – „Ma olen“. Samas on „Mina“ parim samastuja. Tal on võime samastuda kõigega alates enesest kuni materiaalsete nähtusteni, kaasaarvatud kõik vahepealne - alates Jumalast füüsiseni. Miks toimub samastumine nii lihtsalt, suisa hetkeliselt? Oma tegeliku olemuse tõttu – Ruum on ju iga hetk kõikjalolev.
Meele samastumise omadust on edukalt ära kasutanud need, kes sellise võimaluseni jõudnud. Nendest räägitakse alati ülivõrdes.
Sellised inimesed on kasutanud meelt selleks, et tundma õppida Jumala loomingut – kuidas see on ja töötab, millised on seosed, sõltuvused jne. Võib olla uuriti seda mingite haiguste ravimiseks, võib olla edukuse saavutamiseks. Aga kindlasti uuriti ka selleks, kuidas jõuda Jumala ja Looja eneste juurde, nende lähedale.
Nendest avastustest on väga palju kirjutatud. Osad on avastanud Jumala – Looja juurde viivad teed ja vastavad tegevused (praktikad). Kasutades selliseid teid ja tegevusi jõuavad ka teised inimesed eneserealiseerumiseni.

Inimese viis keha on üksteisega väga tihedalt ja keerukalt seostunud, iga keha avaldab mõju järgnevale ja omakorda eelnevale. Inimesena eksisteerimiseks on nad kõik vajalikud. Kehasid üksteisest eristamata ei saa aga sellest keerukusest mingit sotti ega ka abi.
Allpool on mõned vihjed nende kehade, tunnustele, mis võimaldavad neid märgata. NB! Need kehad ei ole füüsilise keha sarnased.

Hing.
Tavaliselt me seda keha ei taju, ta annab tunda küllaltki harva. Kuid kui ta annab märku siis on seda tunda solar plexuse piirkonnas. Tavaliselt on teda tunda kummalise valu, ängi või kõikehõlmava heatahtlikkusena (need on vaid mõned näited).

Intellekt.
On mõistmisvõime. Ta võimaldab „kohe“ aru saada. Ta töötab hetkeliselt ja ei sõltu mingil moel mõtetest. See on taip.

Mentaalsus.
On nii mõtlemise kui ka ettejutluse tekke allikas. Siin moodustuvad kõik mõtted ja ettekujutlused. Mentaalne keha on tihedalt seotud mäluga.

Vitaalne keha.
On tunnete keha. Kõik tunded ja emotsioonid pärinevad siit.

Füüsiline keha.
Seda teab igaüks niigi, seda on palju kirjeldatud.
Tavaliselt on omavahel väga tihedalt põimunud mentaalne ja vitaalne keha. Selle tulemusena me tunneme ja väljendame üheaegselt, või siis vastupidi väljendame ja tunneme. Nendele protsessidele elab aktiivselt kaasa füüsis. Taipu esineb eelmistega võrreldes suhteliselt harvemini.

Ei ole vaja unustada, et kõik kehad on teineteisega seotud ja mõjutavad üksteist. Muidugi on protsessid keerukamad kui ülal kirjeldatud, kuid seegi teadmine võimaldab nende kehade tööd juba avastada.

Meel on väljaspool kõiki kehi, samas sisaldub neis kõigis.



Meelde jõudmise tehnika

Meelele kõige lähemal asetsev keha, mida me pidevalt kasutame ja oleme selles saavutanud ka meisterlikkuse, on mentaalne keha. Seda keha me kasutamegi hüppelauana meelde jõudmiseks.

I faas „Mentaalsuse kontrolli alla võtmine“

Selle faasi põhimõte seisneb automaatselt toimuva mentaalsuse „tähelepanusse“ võtmises. Selleks tuleb teadlikult luua mingi  mõte kui objekt ja sellele keskenduda - saavutada teadlik keskendumine. Mõte võib olla suvaline, kuid tuleb silmas pidada, et mõtte üle ei ole vaja arutleda, edasi mõelda. Sellisel puhul on mõte ainult keskendumise objekt.
Lausu mõttes nt lauset: „Kes ma olen?“ Lauset tuleb lausuda tavalisest mõtlemise kiirusest aeglasemalt, teadlikult aeglustades. Aeglustatuna tuleb seda hoida kogu keskendumise aja jooksul. See tekitabki teadlikkuse.
Mõttele võib liita ettekujutluse lausutava sisust ja siis sellel mediteerida. Ainult ettekujutlust valida ei soovita, sest see kutsub tahes tahtmata esile arutluse „objekti“ üle.

„Kordan veelkord et: igaüks on küsinud kindlasti, võib-olla pole ka, küsinud – kes ma olen? Täpselt niisama palju kui te küsite, täpselt niisama palju võib ka olla vastuseid ja arutlusi sel teemal. Kuid see küsimus ei eelda säärast käitumist. See küsimus või see lause võib olla ka hoopis midagi muud. Näiteks „sitt“, või „ma olen sitt“, või „kõik on jama“. Lause sisul pole mitte mingisugust tähendust. Tähendus on hoopis selle lause teadlikul lausumisel mõttes. See on see sisu. Seepärast see küsimärk siin taga ei oma mitte mingisugust tähendust. Siin võib olla igasugu tarkusi – ma olen tühjus, ma olen Jumal – see on bull-shit.
Selline küsimus esitatakse enda sees natuke erinevalt sellest, kuidas me tavaliselt mõtleme. Meie mõtlemise protsess kulgeb tavaliselt kindla kiirusega. Ja see on konstantne kiirus. Me oleme sellega niimoodi harjunud, et me isegi ei erista, kas me mõtleme või ei mõtle. Just selle konstantse, stabiilse kiiruse pärast.
Selleks et hakata eristama, tuleb kiirust muuta! Seepärast see lause öeldakse aeglasemalt. Mitte kiiremalt, vaid aeglasemalt. Just nimelt aeglasemalt. Kas te saate öelda aeglasemalt nii, et teie tähelepanu sellel mõttel ei püsiks? Muidugi ei saa. Sellepärast tulebki aeglasemalt öelda. Mantraid te võite samuti endale mällu toppida aja jooksul ja nad käivad taustal, aga kasu ei ole sellest mitte midagi. Võite isegi mõelda sellel ajal. Sest need ei muuda mitte midagi, rääkigu nad mida tahavad sellest.
Kuid aeglustades on teie tähelepanu köidetud sellele. Mis on nagu selle harjutuse sooritamiseks sama eluliselt tähtis – köita tähelepanu. Kui teie tähelepanu on tunnetel, ettekujutlustel või vabalt konstantsel kiirusel voolavatel mõtetel, siis te samastute automaatselt nendega. Tänu sellele, et tähelepanu tõmbab ringi kus Jumal juhatab, just kus Jumal juhatab, mitte teie, siis ei ole võimalik ka teda teadlikult kasutada.
Seepärast aeglaselt lausutud mõte köidab sellele ka tähelepanu. Ja te saate teadlikuks ka tähelepanust, tema olemasolust. Tüüpiliselt inimese tähelepanul kui omadusel on olemas ka harjumuspärasus. Tuleb tüdimus peale, mis see ikka – üks lause siin, ja siis ta tõmbab sealt leelet ja läheb jälle suvalistesse granthidesse tolgendama, kõik juhivad teda, mängivad sellega nagu udusulega tuule käes.

II faas „Tähelepanu kontrolli alla võtmine“


Eelnenud faasi tegevused ei ole kerged, eriti ei ole kerge saavutada tähelepanu püsivust. Et püsivus oleks kindel, tuleb vastavalt vajadusele kasutada tahet. Selleks tuleb anda vastava tooniga käsk. Toon tuleb valida proovimise teel. Iga toon ei sobi, sest kõikides ei sisaldu tahet. Käsk võib olla järgmine: „püsi“, „seisa“ vms. Õige tooni leidmisel võib märgata tähelepanu allumist – ta „kuulab sõna“. Käsu andmise ajal võib korraks lause teadliku mõttes lausumise katkestada.

„Kui te olete oma tähelepanu viinud sellele lausele, siis selleks, et tähelepanu ei läheks rändama, tuleb ta sinna naelutada. Naelutamine toimub jällegi läbi aeglaselt lausutud mõtte. Ehk läbi teadliku tegevuse. Ka tähelepanu allub teadlikkusele.
Tähelepanu paigalhoidmine kasvõi sellelsamal lausel (KES MA OLEN?), eeldab seda, et see on teadlik tegevus. Te teate, et teda on vaja seal hoida ja et ta ära sealt ei läheks, on vaja käsk anda tähelepanule, et ta püsiks sellel aeglasel lausel, mida te kordate aeglaselt. Ja selleks püsima panevaks lauseks on mingi vastav lause, mis siis vastavalt ka toimetab. Näiteks lühikene lause, sõna püsi. See ei asenda nagu seda esimest, põhilist lauset, vaid on vahemärkus ehk vahekäsk, et te saaksite jätkata põhilist tegevust. Ehk selle lause (KES MA OLEN?) kordamist.
Kui te tunnete, et tähelepanu hakkab jälle ära minema, siis sa ütled jälle „püsi“. Sul ei ole vaja öelda rohkem – „püsi minu tegevusel, mida ma tahan teha, püsi sellel lausel, ole hea“ – ei ole vaja. Sa juba tead niigi, kus ta peab püsima. Sa ütled lihtsalt talle „püsi“. Võib öelda ka paigal. Ja te avastate, et see on tõesti nagu truu koer – sa annad talle käsu, ja ta püsib. Ja ta on paigal. Aga et tal esialgu ei ole sihukest harjumust, siis ta natukene püsib niimoodi, hästi kuulekalt, ja siis jälle hakkab vaikselt niimoodi ära nihkuma. Ütled talle jälle „püsi“, jälle tõmbab end kokku niimoodi ja jälle on õiges kohas.
Sellise keskendumise ja tegevuse (lause KES MA OLEN? lausumine) ajal te saavutate juba meele. Ainult et te veel ei tea seda. Selle pärast ei tea, et teie tähelepanu keskmes on teadvustatud tegevus ehk objekt. Te ei ole temaga samastunud, vaid tegelete temaga.“

III faas „Lause muutmine kujundiks“

Selles faasis arendame meditatsiooni edasi. Areng seisneb selles, et mõtteline lause tuleb muuta ettekujuteldavaks objektiks, talle tuleb anda vorm. Anname talle heleda ruudu kuju. Selles faasis ei muutu eelmiste tegevustega võrreldes midagi muud kui et lause muutub visualiseeritavaks kujundiks. See tähendab, et mõte lakkab, kuid objekt jääb. Objekt on sama aeglaselt lausutud mõte – toimub transformatsioon, muundumine. Mõte visualiseeritavaks objektiks.
Tähelepanu hoiame nüüd sellel objektil. Loomulikult pole enam ühtegi mõtet. Et tähelepanu ei läheks „rändama“, kasuta teise faasi käsku.

„Järgmisena seisab ees ülioluline manööver. See manööver seisneb selles, et teil tuleb see objekt, millele te oma tähelepanu olete koondanud (lause KES MA OLEN?) ära kaotada niimoodi, et teie teadvelolek püsiks objektita.
See faas on siis objekti kaotamine. Läbi selle on võimalik saavutada tõeline meeles olek, teadvelolek. See tähendab, et objekt tuleb kaotada niimoodi, et tema asemele ei tuleks ühtegi teist objekti, et ei toimuks asendamist.
Ja siin tuleb appi ettekujutlus. Miks just ettekujutlus? Just nimelt selle pärast, et ettekujutlus on pärit samast mentaalsest tasandist. Ehk mõte ja ettekujutlus on tegelikult üks ja seesama, ainult et üks on sõnaline, teine on pildiline.
Seepärast see lause KES MA OLEN? koondub kokku, sulab kokku objektiks. Näiteks ruuduks. See tähendab – lause kaob ära ja kogu lause moodustab ruudu, olgu ta siis helendav. Kergelt helendav. Ja nüüd on see lause ruut.    

                                                  


Ühtegi mõtet enam olla ei saa, sest teie teadlik tegevus on nüüd selle ruudu ettekujutlemine. Kui siin ilmnevad mingisugused mõtted ja te samastute sellega, siis te olete III astme jaoks kõlbmatud. Siis te peate tagasi pöörduma I ja II astme juurde.

    Vaadake – kui see küsimus (KES MA OLEN?) kannab ka sisu „kes ma olen?“, siis toppides või meisterdades ta ümber objektiks (ruut), on võimalik ka talle anda tähendus ja keskenduda sellele tähendusele. Sellisel puhul sümboliseerib ruut sõnatut teadmist ja sõnatut tähendust. Aga sõnatu tähendus ei eelda seda, et te juurdlete selle üle, et te mõtlete selle üle, et te tunnete või tunnetate või teete ükskõik mida muud. Kogu see teadmine on siin pakis (ruut). Ja see on teie silme ees. On arusaadav?“



IV faas „Kujundi hajutamine“

Selles faasis toimub objekti „kaotamine tähelepanust“. Selles faasis on oluline mõista, et meel on objektitu, see pärast tuleb objekt kaotada.
Meil on objekt – ruut. Nüüd tegeleme tema kaotamisega. Kujuta ette, et ruut liigub oma asukohast mõnevõrra kaugemale, no nii 1m kaugusele ja jääb sinna püsima. Vajadusel kasuta II faasi. Kujuta ette, et ruut hakkab geomeetriliselt jagunema neljaks. Siis iga juba jagunenud osa taas neljaks jne. Igale järgnevale jagunemisele ei ole vaja liialt keskenduda, sest sellisel puhul hakkab tähelepanu uute objektide vahel „tõmblema“ – nii kaotad võimaluse meelde jõudmiseks. Tähelepanu olgu ikka keskel. Jagunemisi näed justkui silmanurgast. Iga jagunemisega toimub jagunenud osakeste eemaldumine üksteisest. Ehk algne ruut laguneb ja katab endaga üha rohkem vaatevälja. Iga jagunemisega muutuvad algse ruudu osised pisemateks ja pisemateks. Lõpuks jõuab lagunemine täielikku hajumise faasi – objekt on kadunud.
Kogu selle faasi kestel ei tohi kasutada ühtegi mõtet, sest kaob vajalik keskendumine. Mõte oli objekt ja objekt on nüüd hajunud – pole mõtteid ega objekte (ettekujutlust). Selles staadiumis tunned end (oled) teisiti kui tavaliselt. Oled meeles, kuid on tunda pinget. Meeles olek ei ole veel vaba ja kerge.

„Järgmisena järgneb säärane protsess, kus see objekt (ruut) on tarvis ära kaotada niimoodi, et jääks alles see seisund, mis jäi keskendumisel sellele teadmisele, keskendumisel sellele objektile.
Keskendumisel nii mõttelisele osale kui ka ettekujutletavale osale, tekib kontsentratsioon, tekib pinge. Seda on võimalik täheldada, et ta on olemas. Kui te tahate uurida seda, siis te peate kaotama objekti, siis te valite või vahetate ta ringi uurimisobjekti vastu. Ka siin töötavad granthid juba, või, veel. Nii et, kui te tahate avastada pinget, siis te tegelete kontsentratsiooniga edasi ja kaudselt teate, et teil on pinge, sest te kaudselt tunnete seda. Pinge kutsub esile kontsentratsioon objektile. Meel teatavasti on pingevaba. Ruum on pingevaba.
Läbi objekti kaotamise me saavutame nagu kaks kärbest ühe hoobiga.
Nimelt:
1) me kaotame ära kontsentratsiooni objekti ja samas
2) vabastame ennast kontsentratsiooni pingest.
    
Spetsiaalselt jagasin selle asja ruutudeks.

Nüüd te hakkate  ette kujutama,
hoides oma tähelepanu sellel
objektil, et see valgub laiali.

(Noh ma teen suuremad ruudud
natukene.)


                                             


Valgub ruumi laiali. Oletage, et ta on nagu kuupidest koos ja ta lihtsalt läheb nagu kaugusesse ja hajub, hajub, hajub, hajub... Paremale, vasakule, üles ja alla. Üldse pole oluline, mis kujundina ta hajub. Põhiline on, et hajuks teie vaateväljast mitte tervikuna kuhugi otse, vaid massina, sellise hõredamaks mineva massina nagu kõikjale. Mida laiemalt, seda parem.
Ja siis, kui see aine on kõik kadunud, kui te jääte sellesse lõdvestunud olekusse, mida te märkate – siis te oletegi sattunud meelde, mis on platvormita.
Mõni arvab, et alustab juba siit okei, kaotab lause ära okei. Fine. Hästi, võib teha. Aga kuidas on pingega? Kui oskate pinget ka kohe järgi lasta, ilma et te samastute millegagi, on see väga hea. Kui ei, kasutage parem sihukest varianti (vt ülalpool joonist).
See lõppstaadium oleks nüüd saavutus – meeles olek.“


V faas „Lase pinged lahti“

Meditatsiooni selles faasis saavutatakse pingeseisundi kadumine ja kerge ning loomulik meeles (Minas) olemine.
See meditatsiooni faas on ehk kõige raskemini sooritatav, sest selle sooritamiseks puuduvad tavapärased vahendid (tunded, mõtted, ettekujutlused – tähelepanu objektid).
Selle faasi teostamise märgusõna on „lase lahti“. Mis see tähendab? Lahti laskmist võib võrrelda lihaskonna lõdvestusega. Lihaste lõdvestamiseks kasutame näiteks käsku – „lõdvestu“ ja see toimubki. Kuid siin on esindatud suhe „Mina – lihased“, objekt – subjekt. Ent loomuliku meele saavutamiseks ei saa sellist suhet kasutada, sest puudub konkreetne lõdvestamise objekt. Pinged on kontsentreerunud energiad, neid saab vaid pingetena „teadvustada“. Need pinged tekitavad „piiratuse“ mulje (meel on kõikjal olev ruum). Tänu sellele, et pinged on samas ruumis, kus eneseteadvustaminegi, ongi pingetega raske midagi ette võtta, sest oleme identifitseerunud ja ainus, mis meid (meelt) neist eraldab on teadvustamine – „ma tean, et pinged on“. Sellises situatsioonis olles tulebki läbi viia meditatsiooni viimane faas: „pinged lahti lasta“.

Lahtilaskmist
saab teostada mitut moodi, ehk ära kasutades meie loomulikke omadusi:
1.    Läbi teadmise. Sa oled pingetest teadlik ja lased neil hajuda – lased nad lahti. Selleks võib kasutada sõnatut  (mõtteta) käsku, taotlust, tahet – „lasen lahti“. Peale käsku käivitubki loomulik hajumise protsess, mis lõppeb iseenesliku täieliku hajumisega. Käsule järgneb protsess, mida võib nimetada „avardumine“, „laienemine“. Esialgu võib see protsess tunduda ebaharilikuna ja tingib uuriva tähelepanu kohese kollapseerumise – keskendumise. Esialgu on see normaalne ja kestab seni, kuni taipad, et sa saad teha valikuid: kas kollapseerumise või avardumise kasuks. Avardumine kulgeb mõnedel kiiremini, mõnedel aeglasemalt, olenevalt pingete suurusest ja avardumise kontrollimise vajadusest.
2.    Läbi ettekujutluse. Tavamõttes ei saa siin ettekujutlust kasutada – just objekt subjekt suhte puudumise tõttu. Pigem aitab siin pingete sarnastamine abstraktse objektiga. Objektile tuleb anda kuju, nii nagu andsime mõttele kuju III faasis. Kuju ei saa kujutleda, sest siis tekib objekt subjekt suhe. Selle suhte vältimiseks tuleb „teada“, et objekt on. Ja kogu ülejäänud protsess tuleb läbi viia sarnaselt III faasile, kuid erinevusega – III faasis võis meil olla tegu tasapinnalise hajumisega, siin on vaja kasutada ruumilist hajumist.

Pingeseisund, mis on peas tunda, on tingitud energiate kontsentratsioonist. Energiad kontsentreeruvad tänu tähelepanu keskendumisele. Tähelepanu keskendamine on väga sarnane kokkusurumisele – kontsentratsioonile. Teadma peaks tõsiasja, et energiad „järgnevad“ tähelepanule. Ja neid on tõesti palju. Nii, et kui oleme enamuse elust keskendunud, kontsentreerunud, moodustub tahes tahtmata pähe pinge. See on seal olnud võib olla aastakümneid ja ajapikku oleme sellega harjunud – toimunud on vastavad muutused ja mitte ainult pea piirkonnas vaid ka kogu kehade süsteemis.

Meeles olles te avastate, teil on kuskil mõtted, kuskil on tunded, ühed on lähemal, teised on kaugemal, ja avastate ka seda, et teil on võimalik nendega samastuda.
Kas või see – ma olen lõdvestunud, järsku tuleb mingi mõte – oo – ja oledki lõksus. Mõnel võivad ilmneda visioonid. Ta lõdvestub ja näeb järsku mingeid valguseid erinevaid, võib-olla tulevad ka jumalused kummardama või midagi ütlema teile. Jälle keskendud, ja oledki "puus".
Kui te saavutate meeles oleku, siis te näete, et see on lihtne, see on kerge. Kui te olete korra saavutanud, olete selle tee korra läbinud, siis see on suhteliselt lihtne, saavutada taas. Vahepeal võib aga märkamatult sellest nagu väljuda ja millegagi samastuda. Aga nagu tuleb meelde meel, nii on võimalik kasutada meetodit ja taas saavutada see. Niimoodi järk-järgult kaotades iseennast ja taas samastudes, tehes selleks siis õigeid liigutusi nagu öeldakse, harjutegi lõppude lõpuks olema hästi loomulikult iseendas ehk meeles. Olete teadvelolekus.
Meeles olekut on väga raske kirjeldada. Ta ei ole ei selgus, ei valgus. Väga õieti on öeldud, et teda on äärmiselt raske kirjeldada. Polegi vaja kirjeldada...
Voog. Tee ise koduleht!